Näiteks belglaste Pieter de Buysser’ ja Hans Op de Beecki lavastus “Book burning” (“Raamatupõletamine”) tegeleb väga tänapäevase teemaga – mida teha olukorras, kus meil on ülikiire ligipääs meeletule infokogusele, millega pea midagi peale pole hakata? Nagu de Buysser ise ütles, on see lavastus unustamise vajalikkusest.

Või Saksa–Rootsi duo Jolika Sudermanni ning Alma Söderbergi “A Talk” (“Kõne”), mis uurib meie igapäevase kõne rütmi ja riimi. Ivar Põllu “Vanemuise biitlid” räägib ajaloost, täpsemalt küll kuuekümnendate Eesti–Tartu teatriuuendusest, kuid siiski ajaloost, inimsuhetest, armastusest ja selle vastanditest.

On raske uskuda, et unustamine, kõne, ajalugu jne on midagi, mis ainult “teatraalidele” pinget peaks pakkuma. Pigem jäi festivalist mulje, et iga lavastus uuris inimestevahelist kommunikatsiooni ühel või teisel kombel ja oma nurga alt. Seda, mis meid kurvaks teeb, ärritab, rõõmustab, segab.

Vahime tõtt

Paljudele jättis kõige sügavama mulje soomlase Hans Rosenströmi heliinstallatsioon “Mikado”. See on neljaminutiline stseen Ingmar Bergmani filmist “Sosinad ning karjed” (“Viskningar och rop”, 1972).

Kuulaja (tuppa pääseb korraga üks inimene) satub tühja ruumi, kus pole midagi peale peegli ja kõrvaklappide. Olles need kõrvadele asetanud, kuuleb ta mehe (Rakveres oli selleks Toomas Suumann) samme ja kõnet, märkusi selle kohta, kuidas kuulaja on aja jooksul muutunud, kuidas tema näkku on tekkinud kortsud, kuidas tema naeratus on muutunud.

Samas pole jälgida-vaadata muud peale iseenda peegelduse.

Suurepärase heli tõttu tundub, et kõneleja on sealsamas ruumis, kuigi kõrvaltvaatajale paistaks, et etenduse külastaja vahib lihtsalt enesega neli minutit peeglis tõtt (kusjuures “tõtt vahtima” on “Mikado” kohta päris täpne ütelda). Kõhedakstegevalt elus installatsioon.

Teisel kombel elus on Ivo Dim­chev (Bulgaaria) lavastuses “Lili Handel”. Ülimalt ekspressiivses tükis püüab kunagine kurtisaan Lili elustada oma hiilgepäevi, mil mehed teda jumaldasid, ja küllap ka naised. Ta on küll hästi säilinud, kuid kaotanud viimaks oma soo, ta pole ei naine ega mees. Paksu meigi alt vaatab pigem vastu kreatuur, midagi inimese ja looma vahepealset. Ivo Dim­chevi tegelane Lili näib olevat oma kehasse lõksu jäänud ja oma minevikku lõksu jäänud, meelisklus vaheldub ootamatu hirmukarjega, publikuga semmimine endassetõmbumisega.

Etenduse publik naeris peaaegu vahetpidamata – võib mõtiskleda, kas see naer oli enesekaitse- või üleolekunaer. Raske uskuda, et Dimchev lihtsalt pretensioonitu klounina mõjus. Pigem mõjus Lili kurvana, nagu ikka need, kelle aeg on möödas, kuid kes tollest “kuldajast” lahti ei taha ehk ei suuda lasta.

Suurbritannia trupi Forced Entertainment lavastuses “Tomorrow’s Parties” (“Homse peod”) fantaseerisid näitlejad Robin Arthur ning Terry O’Connor sellest, mis meist edasi võib saada. Iga mõte, ükskõik kui muinasjutuline, algas lausega “…või äkki tulevikus…” ning jätkus näiteks: ehk on maailmas ainult pisikesed feodaalriigid, või et kõik teevad koostööd politseiga, või et lastele õpetatakse valesid. Kuni selleni, et ehk on maakeral ainult viis inimest ning nad kõik elavad eri mandritel ning üksteisesse ei puutu.

Humoorika etenduse käigus tundus mitmel korral, et oot-oot, nii on juba olnud – näitlejad näisid rääkivat korraga tulevikust, ent elustasid jutu käigus mineviku sündmusi, inetuid ja ilusaid.

Raha jäi Rakverre

Kavva mahtus ka üks Euroopa esietendus – jaapani kirjaniku ja lavastaja Toshiki Okada “Current Location” (“Praegune asukoht”). Okadat inspireeris 2011. aasta maavärin Jaapanis ja järgnenud tuumaõnnetus Fukushimas.

Lavastuses ootavad ühes Jaapani külas kaheksa naist katastroofi, maailma lõppu, mis tegelikult jääb tulemata. Kuid ootamine ongi oluline. Ootame ju iga päev, ootame nii pingsalt, et uudis mõnesajast hukkunust maakera kuklapoolel paneb meid paremal juhul ohkama, kui sedagi.

5. juulil toimunud seminaril “Milleks investeerida kultuuri” rääkisid Ekspress Grupi asutaja Hans H. Luik, Tartu Loomemajanduskeskuse juhataja Raul Oreškin ning kultuurikorraldaja, Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali tegevjuht Maria Reinup sellest, kuidas kultuur aitab kohalikku ettevõtlust elavdada. Statistika näitab, et üks kultuuri investeeritud euro toob tagasi neli.

Näitlikult – kõik Baltoscandali kuus tuhat külalist tahavad kusagil süüa, magada, tankida jne. Nende raha jääb Rakverre, kui veidi küüniliselt ütelda. Seepärast ei tasu kultuuri karta.

Rohkem suve­etendusi, festivale, pillerkaare – küll siis ka elu maale tagasi tuleb!

Lõppkokkuvõttes paistis Baltoscandal sellelgi korral silma suurepärase korralduse, meeldiva õhkkonna ja maailmatasemel teatri poolest.