Võrumaal ja Setumaal on hundikuu arhailise nimetusena tuntud veel soekuu, radokuu või soeradokuu. Radokuu – “radu” on tähendanud ka “tormi” ja “tuisku”. Hundid ei jooksnud mitte üksnes inna, vaid ka külma ja nälja pärast. Kujutelm pärani lõugadega vastutuult jooksvast hundist on folklooris rahvusvaheliselt tuntud.

Püha Jüri, ka Odini koerad

Hunti kui metslooma ja tarka kiskjat ei saadud ignoreerida ega taltsutada – teda kas austati või vihati, ent targem oli temaga leppida ning temalt õppida.

Hundi järgi on rahvakalendrites nimetatud ka tähtpäevi. Kalendris langes hundipüha” enamasti sügistalvisele ajale. Poolas näiteks 6. detsembrile, huntide kaitsja püha Mikolai päevale (Eestis nigulapäev). Kirikus annetati siis nii pühakule kui ka hundile.

Idaslaavlaste pärimuses on püha Jüri (Juri, Jegor, Georgi) huntide kaitsepühak. Ta kogus püha eelõhtul hundid kokku ja määras igaühele tema saagi. Ise ratsutas hundi või kõrvi hobuse seljas. Hunte nimetati Püha Jüri koerteks, Skandinaavias aga jumal Odini koerteks.

Germaani mütoloogias olid jumalate Wodani ja Odiniga kaasajooksjateks koer ja hunt, kelle üheks mütoloogiliseks rolliks oli olla sõjajumala või sõjamehe saatja lahinguväljal.

Vaatamata koerte ja huntide geneetilisele sugulusele ja välisele sarnasusele, mille tõttu neid müütides kõrvutati, on nende roll ja tähtsus täiesti erinev. Kui inimesel õnnestus ajapikku hundist aretada endale truu kaaslane ja abiline, kes toitus n-ö isanda laualt langenud raasukestest, jäi ürg­isend kui looduse pärisosa sõltumatuks. Hunti kui metslooma ja tarka kiskjat ei saanud ignoreerida ega taltsutada – teda kas austati või vihati, ent targem oli temaga leppida ning temalt õppida.

Ürgsed kütid nägid temas jahikaaslast, aga ka -konkurenti, keda jäljendati, sest vastupidavuses, kiiruses, nägemis- ja haistmisteravuses ning intuitsiooni poolest ületas hunt inimest kümnekordselt.

Lindpriist rahvusloomaks

Küttide, karjakasvatajate ja põlluharijate kultuuris sümboliseeris hunt metsikut loodust, kellega elati sümbioosis, austuses ja partnerluses, aga ka konkurentsis. Kuid oli ka ohu- ja kahjutunnet ning vihagi, mida see kiskja karjarüüstajana majapidamisele tekitas. Selles kontekstis nähti temas pigem varast ja röövlit, kes kuulutati lindpriiks ning keda igamees võis maha lüüa.

Ning nii kestis see sajandeid, mil hunti tõrjuti ja tapeti arvet pidamata, sest neid oli üleliia. Või siiski peeti arvet? XIX sajandil mõisnike korraldatud hundijahtidel loeti mahalastud hundid üle. Mingil ajal hakati nende eest maksma raha. Nagu mujal Euroopas, olid ka Eestis omad hundikütid, kes sellest elatusid.

Nõukogude ajal maksti kiskjate hävitamise eest preemiat kuni 1990. aastani. Hunti kütiti piiranguteta kuni 2001. aastani.

Tänavusel jahihooajal on lubatud hunti küttida varitsus- või hiilimisjahina kuni 28. veebruarini; Hiiu- ja Saaremaal 31. märtsini ning on kehtestatud kvoodid. Jahihooaja alguses oli Eestis täheldatud 18 pesakonda, mis tähendab ligikaudu 180 hunti. Jaanuarikuu lõpuks oli kütitud 52 isendit. Jaht hundile/hundijaht ja samuti hundi jaht metsloomadele on praegu täies hoos.

Eesti riigi sajandal juubeliaastal hundi kuulutamine rahvusloomaks on mitmeti märgilise tähendusega. Metsloomadest valiti välja kiskja, kelle ümber on viimastel aastatel olnud palju furoori.

Oli ootuspärane, et 2013. aasta loomale anti veelgi auväärsem staatus, millega ta kinnistati “igaveseks” eesti sümboolikasse. Paradoksaalne on, et see toimus just jüripäeval (28. aprill), mil rahvakalendri järgi pandi hundile päitsed pähe ja hoiti neid kuni mihklipäevani. Sel ajal ei tohtinud karja murda.

Ei tea, kas see oli taotluslik, aga juhtus nii, et rahvusloomaks sai “valjastatud ja vaoshoitud hunt”, kes mingil moel maandab viimastel aastatel meedias kajastatud “hundiärevust”. Tõsi on, et aeg-ajalt, juba ka sel aastal on näha “kurja hundi” jälgi ja kuulda sajatusi, et kriimsilm on kellegi lambakarja laastanud või häbematult taluõuele tunginud ja seal koeri murdnud.

Mõnes äratab see unustuse hõlma vajunud hundiviha, mille juured on vara-uusaegsetes nõiatraktaatides, kus hunti peeti kuradiloomaks, ja hilisemate sajandite hävitusaktsioonides – hundijahtides/sõdades, mille tagajärjel see isend Kesk-Euroopas peaaegu hävitati.

Hundi jagu – hundi ohver?

Karjakasvatajate ja põlluharijate kultuuris kaotas hunt oma endise paleuse ning suhtumine temasse muutus veelgi kahetisemaks. Karjakahjurina oli ta küll nuhtluseks, kuid püsis austus tema kui metsaisanda vastu. Seepärast lubati tal võtta karjast talle määratud osa – “hundi jagu”. Sellises talupojamentaliteedis võib aduda ürgse hundiohvri heiastust.

Rahvapärimuses on hundile andeks antud tema kiskjaloomus, seda on isegi õigustatud ning omistatud sellele viljakusmaagilist väge. "Mis hundi käes, see hundi kurgus" – seda enam kätte ei saa!

Kuramaa superintendant Paul Einhorn kirjutas 1627. aastal, et veel tema elupäevade ajal tõid lätlased koduses ringis hundiohvri (sacrificium lupinum). Nad ohverdasid kitse, nii nagu muistsed kreeklased Paanile ja roomlased Faunile talle või lamba.

Ajaloolase ja etnograafi Carl Friedrich Russwurmi andmetel teatas Reigi õpetaja Hiiumaalt 1709. aastal, et tema koguduse liikmed käivad selleks, et hundid nende karjale kahju ei teeks, Püha Hannose mäel oma vanadele jumalatele ohverdamas.

Hundile ohverdasid meist põhjapoolsed, aga ka lõunapoolsed rahvad. Eestis pandi hingedeajal ehk jaguajal huntidele metsa kändudele sööki.

Baltisakslasest arheoloog ja folklorist Jean Baptiste Holz­mayer kirjutas 1879. aastal oma Saaremaad käsitlevas teoses “Osiliana hundikultusest. See väljendus saarlaste kõnepruugis, kus hunti nimetati tema õige nimega harva, kasutati peitenimesid – “vana hall”, “vana julge”, “metsalind” – ning lasti tal oma karjast lambaid murda, öeldes, et mets oli seda teinud.

Rahvapärimuses on hundile andeks antud tema kiskjaloomus, seda on isegi õigustatud ning omistatud sellele viljakusmaagilist väge. “Mis hundi käes, see hundi kurgus” – seda enam kätte ei saa! Nii nagu ennevanasti ei tohtinud saagiga ära jooksvat hunti segada ega asjata hurjutada, pidi talle andma ka temale kuuluv osa. Sellest ütlemine: “Hundid söönud ja lambad terved.”

Nimedel on tähendus

Hundil on mitusada peitenime, rohkem kui ühelgi teisel metsloomal. Ta on külamees, võrdväärne inimesega, kellega kohtumisel jagatakse tee pooleks. Mehe nimi Villem on antud ka hundile – võsavillem, mis väljendab seda, et hunti on peetud inimesesarnaseks, kellega on asjalik, aga ka lähedaselt tundeline suhe. Hunti on austatud metsaisandana, -kuningana, -esiisana. Karjaseloitsus on nimetatud teda metsa ilusaks isandaks, metsa kuldseks kuningaks; metsa itti ja ätti jne.

Nimetamisel on kaks poolt: peitenimedes ilmneb kartus ja austus, ent hundi nime andmine inimesele, tema (elu)kohale või tegevusele viitab tihedale seosele või koguni mingile müütilisele sugulusele.

Rahvausundi uurija Oskar Looritsa andmeil esineb XVI sajandi ürikus pärisnimi Hundi-hõim. Pastor ja kroonik Cristian Kelch mainib oma Liivimaa ajaloos (1695), et paljud eestlased andsid oma lastele metsloomade ja lindude nimesid.

Kiskjanimedest veel tänapäevalgi, kuigi harva esinev, on pärisnimi Susi ning karunimi – Kahr ja Kahrut, Karo. Perekonnanimedena on Hunt ja Susi praegugi väga levinud. Vana-Liivimaal kandsid mõned aadlisuguvõsad või sisaldasid liitena hundi nime nagu von Wolffid, von Wulffid jt.

Hunti on seostatud nii inimese välimusega (“hundipilk”) kui ka kohanimedega nagu Hundilaane, -mäe , -soo, -variku.

Võrumaal esineb susi-soe 69 kohanimes, paljudes neist on võimalik otsene motiveeritus metsloomast nagu Soesaar, Soemägi, Soesuu jt. Ka on inime­se tegevust ja omadusi väljen­datud tegevusnimedes, omadus­nimedes ja fraseoloogilistes väljendites nagu “hundikaigast and­ma” (peksma), “hundi käes olema” (mehega kokku elama, magama). Hunti kohtame ka ornamentikas nn hunthamba motiivis, seda hambaid meenutavat kujundit kasutatakse nii ehetel kui tekstiilidel kaitsemaagilises tähenduses.

Hundil on kindlasti eesti rahvapärimuses tähtis koht, kuid kas me saame sarnaselt muistsete hettide, roomlaste ja türklastega pidada end hundihõimuks? See on kaheldav, sest nii folkoor kui ka arheoloogilised leiud ei võimalda tõlgendusi, et meil on olnud sellisel moel hundikultust.

Mõningad pärimuslikud andmed aga vihjavad, et ka Vana-Liivimaa etnostel, kelle hulka me kuulusime, on olnud omapärast hundi austamist ja seetõttu võime temas näha kultuurilist sümbolit, millel on alati olnud kaks poolust.

Kui eestlasi peetakse muistseks metsarahvaks, siis selle varjus on viimasel ajal silma hakanud modernne hundikultus, mis väljendub ohtras metafoori kasutamises nii kultuuri- kui äriettevõtete logodel (Pöffihunt, Motohunt, Telehunt, Pizzahunt, Rehvihunt, Rauahunt).

Kas tärganud hundihulluse taustal võiksime mõelda eestlasest kui “hundihõimust/hundirahvast” või pole meil veres veel piisavalt hunti? Kui aga ükskord saab see mõõt – “hundimõõt”* täis, kas siis asendaksime lõvid meie riigivapil huntidega?

* Hunt võis tähendada ka millegi mõõtu. Kui sulane kõrtsis liialdas “huntidega” (viinamõõt) ja järgmisel päeval talutööle ei ilmunud, võis ta peremehelt saada hundipassi. See võis tähendada töökoha ülesütlemist, aga ka kogukonnast väljaheitmist (lindpriiust).