Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander Tassa, Jaan Koort, Friedebert Tuglas – kõik nad elasid 1907–1915 pikemat või lühemat aega Pariisis.

“See oli La Belle Époque’i, ilusa aja Pariis, “särav, kumav, ääreta, piirita nagu hommikumaalase unenägu” (Eduard Vilde) – maailmanäituste järgne, esimese metroo, Suurtel Bulvaritel veerevate üüritõldade, luksuslike vitriinide ja restoranide, mondäänse seltskonna ja töölisametiühingutegelaste, verinoore Chevalier’ ja Mistinguette’i, Ladina-Ameerikast imporditud tangohulluse Pariis.”

Nii kirjutas läinud sajandi lõpul Maie Raitar, meie kaasaegse maalikunsti peamise ärataja Konrad Mäe elu ja loomingu parimaid tundjaid.

Meie poiste elupaik oli La Ru­che (“mesipuu”) – kuppelkatusega ümmargune hoone, mille projekteeris tornimees Gustave Eiffel veinipaviljoniks 1900. aasta maailmanäitusel.