Eestluse elujõud Kanadas

 (5)
Eestluse elujõud Kanadas
Janika Kronberg ja 2012. aastal Kotkajärve Metsaülikooli Ülikolliks valitud Sirje Kiin laagri toolil eesti kirjanduse asju arutamas. Foto: erakogu

45 aastat on eestluse kantsiks Kanadas olnud Kotkajärve Metsaülikool – seal arendati ka suhteid kodumaaga, mida mõnigi pahaks pani. Nüüdseks on erilisest paigast ilmunud juba kaks koguteost.

Kui Eesti kõrgharidussüsteemis on üleilmastumisega kaasa joostes emakeelne õpe metsa poole minemas, siis mujal maailmas eestlaste asualas on eesti keel ammuilma metsast tuge saanud ja saamas. Oleme ikkagi metsarahvas olnud ja jääme selleks ka kodust kaugel, olgu siis kodumaalt lahkumise põhjused millised tahes. Vaimne vastupanu kasvab välise surve olukorras ning eestlasele omane jonnakus on leidnud võimalusi emakeele kõnelemiseks ja arendamiseks igal ajal ja igal pool.

Kotkajärve Metsaülikool on juba 45 aastat olnud üheks eestluse kantsiks Kanadas ja ajanud võrseid ka mujale – Rootsi, Austraaliasse ja USAsse ning kodumaalegi, alates sellest, kui raudne eesriie langes ja suhtlemine ajapikku kompleksivabamaks muutus. Tagantjärele tuleb tänulik olla neile ettevõtlikele rahvuskaaslastele, keda suuremeelsus ja ettenägelikkus ajendas raha kokku panema ning eesti keele pruukimiseks maatükikesi ostma.

Kaikamehed põõsa vahel

Kotkajärve asub Torontost paarisaja kilomeetri kaugusel põhja suunas aadressil Estonian Camp Road. Veider mõelda, et seda seltskonda, kes sinna metsade vahele Eesti Skaudisõprade Seltsile maavalduse ostmisest alates 1953. aastal Eesti asja ajama kogunes, peeti kunagi nii punaseks, et võsa vahel varitsesid rahvuskaaslastest kaikamehed, puistasid naelu autoteele ja püüdsid metsaülikooli tarkusesammaste vahele kippujatele kere peale anda.

Nüüdseks on aeg näidanud, et just noodsamad reaalsusest lahus ja põhimõttejäigalt Eesti iseseisvuse eest seisnud kaikamehed on tardunud soolasambaiks ajaloo ristteel, kui parafraseerida üht professor Ivar Ivaski 1968. aastal kirjutatud proloogi Metsaülikoolile.

Metsaülikool kultiveeris avatust ja suhtlemist kodumaaga, niivõrd ja niipea, kui see võimalik oli, balansseerides küll piiridel, aga tegemata põhimõttelisi mööndusi okupatsioonikorrale. Vist esimese kodumaalt tulnud eestlasena oli võimalus Metsaülikooli külastada etnoloog Ants Viiresel koos abikaasa Evi Tihemetsaga aastal 1982, mil üritus toimus Toronto lähedal Boltonis – kuid siis täpselt nii, nagu heal juhul said Eestit külastama tulnud väliseestlased käia Tartus: üheks päevaks ja ööbimise õiguseta. Selline oli sealne lõhenenud või siis just kodurahu hoida püüdnud pagulaskonna tingimus või kompromiss.

Mahukas teos

Eesti saatuse ja tuleviku nimel on tegutsetud, tuliselt vaieldud, tülitsetud ja jälle lepitud.

Vastses albumis on seda mentaliteeti imestusega kirjeldanud 1989. aastal kohal käinud Mikk Mikiver: “Me jõudsime Kotkajärvele ühe diskussiooni ajal, kus käis “kõva andmine” lektori ja oponentide vahel. See nägi üsna vihane ja “100-protsendiline” välja. Ja siis pärast sõid nad peaaegu et ühest kausist! See oli meie mõistes harjumatu, sest kui selline “andmine” meil käiks, sööksid mehed pärast, konverentsi vaheajal, eri puhvetites...”

Album “Metsaülikool 1983–2005” on nii sisukas ja suur ja raske, et öökapilektüüriks ei sobi. Ega õigupoolest raatsigi seda Osvald Timmase kaanekujundusega raamatut lugeda mujal kui kirjutuslaua või vanamoelise lugemispuldi taga. Siit leiab käsitlusi Eesti kaugema ja uuema ajaloo sõlmküsimustest kuni tulevikuvisioonideni, identiteedist ja keele rollist, toidu- ja rahvakultuurist, eestlastest Venemaal ja millest kõigest veel.

Albumi viljakamaid autoreid on koostaja Tiina Kirss ise. Metsaülikooli traditsiooni üks loojaid ja praeguseni peamisi “mootoreid”, Tallinna Tehnikaülikooli audoktor Olev Träss mõtestab tagasivaates MÜ rolli eestluse hoidjana, 1993. aastal on Metsaülikoolis esinenud ettekandega “Iseseisev Eesti riik maailmas” tollal Washingtonis suursaadikuna resideerinud Toomas Hendrik Ilves.

Albumi autorite/MÜ lektorite seas on Rein Taagepera, Ilse Lehiste, Vello Salo, Ivar Ivask, Heino Susi, Heino Jõe, Heino Ainso, kodumaalt tulnutest Rene Eespere, Fred Jüssi, Anto Raukas jpt.

Rohkete fotodega illustreeritud album kõneleb sellestki, et akadeemiliste loengute kõrval toimuvad keele- ja ellujäämiskursused, rahvatantsuringid, õpitoad ja luulelugemised, lisaks lõdvestavad tegevused nagu matkamine, varahommikune suplus silmitsi sõbralike vesimadudega Kotkajärves ja igaõhtune eht eesti saun.

Kosjakontor

Paratamatu on sellise pikka ajavahemikku mahutava kogumiku puhul ka nukker rubriik “Metsaülikool mälestab”, mis sisaldab südamlikke järelehüüdeid. Teiselt poolt on ka tore, et kogumikku on häbenemata võetud Alliki Arro ja Lilian Puusti lustlik ülevaade “Metsaülikool kosjakontorina”. On lahkunuid, peab olema ka juurdekasvu, nagu selgub, ei ole MÜ roll eestlaste teineteiseleidmisel ja ka iibe tõstmisel olnud sugugi olematu.

2012. aastal Kotkajärvel esinenuna pean lõpetuseks lisama ühe isikliku tähelepaneku. Kuigi mõneski Kanada eestlaste vanema põlvkonna esineja jutus kõlas nukraid noote eestluse taandumisest, oli mulje pigem entusiastlik. Osavõtjaid oli sedapuhku ametlikult 89, lisaks 17 last. Inimesi oli kokku sõitnud lisaks Kanadale ka USAst, Šotimaalt, isegi Uus-Meremaalt ja mõistagi ka Eestist.

Nüüd selle kenasti toimetatud albumi toel Kotkajärve päevi meenutades tahaks küll Taavo Virkhausilt laenatud sõnadega hüüatada, et oleme tõesti globaalsuseni jõudmas, nagu seadis kunagi eesmärgiks MÜ veteran, eestluse ideoloog Valter Rand.



LUGEMISMULJE

“Metsaülikool 1983–2005”.

Toimetanud Tiina Kirss.

Kotkajärve Metsaülikool 2012.

505 lk.