Ega te sinna surema lähe ... vaid elama – igaveseks
Istume koos vanema õe Hilja korteris Märjamaal. Lihtne oli kogu pere korraga kokku saada, sest kõik nad elavad üksteise lähedal ning saavad iga päev kokku.
"Toetame ja armastame üksteist," tunnistab Hilja ilma igasuguse valehäbita.
Tulid sisse robinal
60 aastat tagasi, 25. märtsi varahommikul magasid nad kõik sügavat lapseund kümmekond kilomeetrit eemal asuvas Kohatu külas Omasoo kodutalu vanas majas. Ja mille pärast pididki küüditamisähvardustest kuulda saanud 48aastane pereisa Karl ja temast seitse aastat noorem pereema Klaara muret tundma?
Talu oli väike ja kehvavõitu - lambad, seapõrsas, kanad, lehm ja hobused. Tähele panemata jäeti ehk asjaolu, et isa kaks venda istusid enda varjamise pärast Vene vangis. "Aga isa toetas neid, saatis pakke," räägib pere vanim laps, 1939. aastal sündinud Ants.
Need vennad polnud mingid metsavennad, lihtsalt olid peidus, et mitte sõtta minna. "Aga isa oli aktiivne, oli Kohatu küla volinik, asutas siiakanti kooli, et kohalikud lapsed ei peaks enam seitsme kilomeetri kaugusel Sipas koolis käima. Hiljem kuuldi, et neid viidi ära kellegi asemel, lihtsalt et arv täis saaks.
Aga vanemad uskusid, et kuna peres on väikesed lapsed, siis kes niisuguseid ikka puutub. Kuid... "1949. aasta 25. märtsi varahommikul kolistati ukse taga hirmsasti." Kõige erksama unega üheksa-aastane Ants läks ust avama. Kõik ülejäänud magasid edasi.
"Kohe tulid robinal sisse. Maja oli püssimeestest ümber piiratud. Olid sellised ketastega püssid, käsikuulipildujad või mis. Anti kaks tundi aega asjade kokkupanemiseks. Eks vanemad olid hirmsasti pabinas, aga meie, lapsed, ei saanud midagi aru. Hugo oli veel nii väike, et rippus ema rinna otsas. Ning mis need Hilja ja Jutagi siis olid - kaheksane ja kuuene."
Külanõukogu esimees oli tõlgiks kaasas, jagati häid soovitusi, mida ilmselt pikale teele kaasa võtta. "Soldatid otsisid veel kapist asju ja andsid isa-ema kätte, et võtku kaasa. Ega need mehed seal vabatahtlikult olnud, ikka käsu sunnil," meenutab Ants.
Ja öeldi veel lisaks, et ega te sinna surema lähe, te lähete elama.
Pere viidi kõigepealt hobustega Sipasse, sealt autoga Haapsalu-Ristile. "Seal laaditi vagunid täis, loomavagunid muidugi. Nii palju peale kui mahtus. Ja siis... läks sõiduks."
Vahepeal eraldati isa perest, õnneks saadi ühes jaamas jälle kokku. Ja veel suuremaks õnneks oldi koos lõpuni - kõik need seitse aastat. Kuni kohale jõudmiseni ei teatud sõidu sihtpunktist midagi. Tee Novosibirski oblastisse kestis hirmsates tingimustes paar-kolm nädalat. "Sealt olid meil juba hobused vastas, aga sihtpunkti ehk Kotški rajooni oli veel sada kakskümmend kilomeetrit maad. Oli aprilli keskpaik, veel hirmus lumi maas."
Teadmine oli siis selline, et eluaeg enam koju pääse, see oli sõit igaveseks tundmatusse.
Sealoleku ajal saatsid sugulased partei keskkomiteele mitmeid palvekirju, et äraviidud taas kodumaale pääseksid. Muidugi siis, kui Stalin juba teise ilma kolinud oli. Juta usub, et just need kirjad aitasidki neid 1956. aasta sügisel tagasi.
Sovetõ Iljitša tõi kaasa nälja
Aga pikkadeks aastateks sai nende asupaigaks, koduks oleks seda palju nimetada, Kotški rajooni Sovetõ Iljitša nimeline kolhoos. "Algul olime kõik venelaste juures väikeses onnis. Ühe talve seal olime, siis sai samuti väljasaadetud volgasakslaste maja vabaks. Neid sakslasi oli seal ka palju, olid juba ammu küüditatud ja hästi kohanenud."
Tislerist isa Karl sai tööle kolhoosi puusepatöökotta. "Ema pandi kohe väljas lund rookima, sest aidauksed tuli kõik lahti kaevata."
Koolis tuli vene keelest mitte mõhkugi taibanud Antsul kõike uuesti otsast alata. Juta mäletab, et algul sõimati neid fašistideks. "Aga siis ütlesime meie vastu, et ise olete tšortovõje russkie! Kuid eks lapsed ole lapsed, nendega saime lõpuks väga hästi läbi."
Keel hakkas lõpuks nii hästi külge, et viimased ajad rääkisid Sassi pere lapsed omavahelgi vene keeli.
Nälg oli Sovetõ Iljitšas eestlaste igapäevaseks saatjaks. "Maja juures oli küll kartulimaa meilgi, maa oli nii hea, et kartulid kasvasid mõnikord lausa kaalikasuuruseks. Liha sai enamasti lõpnud hobustelt, mäletan, kui isa ikka tuli, käntsakas seljas. Keetsime siis selle ära. Tuli süüa. Ja väga hea oli." Esimesed kolm-neli aastat olid tõesti rasked, mäletab Ants. "Eestiski polnud tol ajal midagi kiita, vahel saime sugulastelt mingi paki. Kirja teel püsis kontakt koduga kogu aeg."
Et loomadele süüa saada, hõrendati lauda õlgkatust. "Lõpuks võttiski külm vasikad selle söötmise tagajärjel ära. Siis raius isa surnud vasika küljest tüki, ema pani potti ja keetis ära. Me ei teadnud sest asjast midagi, sõime ja olime õnnelikud."
Isa tegi igasugu riiuleid ja taburette, viis nelja kilomeetri kaugusele Kotški alevikku ja sai jälle leivaraha. Venelaste olukord nii hull polnud, neil olid lehmad, haned ja pardid. "Aga meil polnud ju mitte midagi."
Lehm saadi kolhoosi poolt alles lahkumisaastal 1956.
Leetrid, sarlakid ja mumpsi põdesid läbi kõik lapsed. "Arstiabi Kotškis oli, kuid ega siis mingit telefoni või niisugust polnud." Haiguste tõttu tuli Antsul koguni üks klass vahele jätta.
Mäng või töö
Küla lähedalt voolas mööda jõgi, Obi jõe üks harudest. Polnud teine eriti lai, aga kõrgete kallastega. "Niit sai õngenööriks pandud, ise sai konkse tehtud," naerab Ants, meenutades lapsepõlve kalaretki. Mäng või töö? "Palju sealt ikka sai. Hiljem, kui Eestist võrke sai, tuli ämber-paar korraga."
Metsa sealkandis polnud, oli kasevõsastik. Akaatsiapõõsad ja toomingad. "Toomingamarjad maitsesid lausa maiustusena."
Suved olid palavad. "Kui paljajalu liiva peal käisid, siis tallaalused kõrbesid," räägib Juta. "Ning isegi mune sai pandud liiva peale küpsema." Lapsed pidid käima nii sea-, hobuse- kui ka lambakarjas. "Kord sai meie kolme peale tehtud töö eest aastapalgaks vaid koti läppand vilja," võtab Ants kokku selle töörabamise tulemuse.
"Oli sihuke loomasööt, pressitud päevalillekoogid. Neid oli väga hea närida," meenutab ta nende aastate "menüüd". "Panid neid lauda ees põue, et koolis oleks päeva jooksul midagi hamba alla pista."
Hilja meenutab seakarjas käikudest suurt lompi, mille kaldal kasvasid kõrkjad. "Meie sõime seal siis neid kõrkjajuurikaid. Väga maitsvad olid, vitamiine täis ja puha. Ja päevalillepõllul käisime kogu aeg seemneid virutamas. Sellest me elasimegi. Kui palju energiat too seeme annab!"
Päevalilleseemneid söövad Sassid tänase päevani. "Ja mooni- ning kanepiseemned - neid me sõime kogu aeg. Ei andnud välja mingit narkotsi! Ei mingit uimastust.
Muide, venelased ei teadnud üldse, mis narkootikum tähendab." Aga viina jõid teeklaasitäite kaupa. "Nii kui selle hinge alla panid, olid kohe laua all ka. Kõik peod olid seetõttu väga lühikesed."
Vastikuna on meelde jäänud rapsiseemned, mida ikka peoga tõmmatud sai, kui kõht väga tühjaks läks.
Antsule olid tulu- ja muukski allikaks suslikud. "Kuus-seitse nahka sai neilt päevas kätte. Saja naha eest sai juba kokkuostust üht-teist. Lõpuks otsustasime proovida, mis maitse ta lihal on. Olid sellised rammusad ja näljasele isuäratavad. Praadisime siis neid seal karjas olles... Noh, olid alles mõnusad. Linnuliha maitsega. Ta ju ainult vilja sööb."
Kuidas seedimine seesuguseid karme roogi talus? "Talus, muidugi. Kõik pidas vastu."
"Isa ja ema teadsid kindlasti, et saame Eestisse tagasi," kõneleb Hilja ootustest ja lootustest. "Püüti siis minekuaega ennustada lähedase papli otsas istunud käo kukkumisestki. Ja läkski näe nii, nagu kägu ennustas, seitse aastat sai ära oldud."
Kui Hilja perest esimesena Eestisse tuli, hakkas ta õppima kaugõppekeskkoolis. "Õpetaja oli seal olnud küüditatud ja paljud lapsed. Ning mul oli võõrkeeleks eesti keel! Ema õpetas mind eesti keeles kirjutama, pani mind laulusõnu üles märkima." Ja vene koolist Hilja lõpuks ka oma tunnistused sai.
Eks me olimegi nagu venelased...
Koju tagasi pöördudes mindi elama kodukülla, isa vennale kuuluvasse Mihkli tallu. "Oma talust olid järgi vaid varemed. Muidugi hakkas isa oma kodu kohe parandama."
Eestis suhtuti tagasipöördujatesse kui venelastesse. "Aga eks me olimegi nagu venelased," naerab Hilja.
Väikevend Hugo nime järel on Memento nimekirjades lühike märge: surn. asum.
Ometi istub nüüd juba hallipäine tugev ja mehine Hugo siin meie hulgas. Kuidas ta ikkagi ellu jäi? "See oli tõesti ime. Ema rinnapiim oli täiesti roheline ning lapsel kõht kogu aeg lahti.
Oli teine hirmus pisike ja kleenuke. Ometi pidas ta vastu ning ei jaganud nende laste ja vanainimeste saatust, kes surnuna vaguniuksest juba teel Siberisse välja visati. Mõned inimesed olid ju otse surivoodilt kaasa viidud!"
"Ning kui me siis 1956. aasta sügisel Tartusse jõudsime ja igal pool eesti keelt kuulsime, oli tunne võrratu. Seda ei saa isegi sõnades kirjeldada. Ja siis juba koju jõudes see kuusemetsa lõhn - pole midagi meeldivamat maailmas."
Hilja mäletab ka algul tekkinud suurt võõristust musta leiva vastu. "Saiaga harjununa ei kujutanud ma ette, kuidas seda üldse süüa saab!
Aga kui hea maitses tädi pakutud või ja kartul. Mõtlesin, et söön nad nüüd vaeseks. Ning varsti kaalusingi juba üle saja kilo! Töötasin Tallinnas haiglasanitarina ja mõtlesin ikka muudkui toidule."
Ehk saunal on tulevikku?
Juta suutis vene keelt oskamatagi lõpetada esimese klassi Venemaal kiituskirjaga. Eestis läks ta koos Hugoga neljaklassilisse Sooniste algkooli.
Algul oli õppeedukus lausa nullilähedane, kõik koolitööd olid puhas punase puru.
Vene ja eesti keele tähed olid kõik segamini. Hugoga oli lugu sama kehv, pandi koguni teisest klassist esimesse tagasi. Hakka aga muudkui otsast pihta!
Hugo esimesed mälestused ongi pärit Venemaalt, Eestist polnud tagasi tulles tema mälus jälgegi.
"Karastas!" ütlevad Sassid kui ühest suust, kui küsin, kas Siber neile ka midagi head andis. "Õpetas võitlema oma elu eest. Kõik sõime ära, mis hamba all ei karjunud. Oleme sestsaadik kui mingid tammepuud."
Kohatu küla Omasoo tallu sõidame mööda metsaveerset teed.
Sama, mida mööda kuuskümmend aastat tagasi sõitis Sasside pere oma tundmatule saatusele vastu. Praegu elab Omasool Sasside kauge sugulane - vana naine.
Pärast mõningat ekslemist jõuame lumivalgel maastikul eriti tugevalt ja selgelt väljajoonistuvate taluhooneteni.
Ait on juba kokku varisenud, maja näib veel vastu pidavat, ent ühtlasi ka oma järge ootavat.
Kõige kõbusamana seisab ja vaatab julgemalt tulevikku saun. Pähe tuleb kummaline mõte.
Kui keegi - jumal hoidku selle eest - tahaks taas eestlasi kusagile küüditama hakata, tuleks keskenduda linna(de)le, vähemasti maalt pole varsti enam kedagi võtta, mõtled tahtmatult.
Kõik sel maastikul näib ootavat vaguralt ja vaikselt. Kuuekümnendat küüditamisjärgset kevadet.
Mis Sassi pere lastest sai
- Hilja (1941). Õppis kergetööstustehnikumis rätsepaks. Töötas Baltika vabrikus. Lõpuks jäi aga püsima hoopis müüjaameti juurde. Tal on kaks poega ja kaks lapselast (tüdrukud).
- Juta (1943). Õppis Sooniste algkoolis ja Märjamaa keskkoolis. Lõpetas seitse klassi ja läks põllutööle. Edasi sai Märjamaa sidesse postivedajaks, siis samas leivatööstuses pagariks.
Kogu ülejäänud tööelu ehk 34 aastat kulges Märjamaa puidutsehhis liimijana. Pälvis eduka töö eest aukirju ning tööveterani medali. Kolm last (tütred ja poeg) ja neli lapselast (kõik poisid).
- Ants (1939). Eestis pärast Siberi kuut klassi enam edasi õppida ei saanud - tuli tööle minna. Algul oli transporttööline Sooniste sovhoosis. Edasi ehitas kuni sõjaväkke minekuni maju. Vene kroonuaega teenis 3 aastat Smolenski oblastis lennuväes.
Viis aastat merel, kolm aastat pootsmanina. Töötas viis aastat Rapla KEKis ehituse peal. Et pealinnale lähemale pääseda, mindi elama Tabasallu töökohaga Harju KEKis. Seal kulgesid järgmised 33 aastat. Üks abielus poeg. Nüüd elab pensionärina Märjamaal.
- Hugo (1947). Lõpetas Eestis kaheksa klassi, sealt läks Paide kutsekooli, kus õppis kopajuhiks. Edasi kolm aastat sõjaväes Moskva külje all ja Leedus. Tankis lennukeid.
Siis töötas Eestis autojuhina ning maaparanduses ekskavaatori peal. Kaks last (poeg ja tütar), kolm lapselast.