Eksootiliste loomadega käib kaasas oht, mida esmapilgul ei taju – haigused

Põhimõtteliselt võiksid kodudest lahti pääsenuna Eesti looduses pehmematel talvedel vastu pidada pesukaru, vöötorav, kabehirv, tähnikhirv, muntjak ja kindlasti veel mõned liigid.

Õnneks on paljud eksootilised lemmikloomad siiski pärit soojema kliimaga paikadest ja meil nad looduses ellu ei jää.

Loomaaias peetakse eksootilisi loomi, sest seal on eesmärgiks loodusharidus. Nende kodus lemmikloomana puuris pidamisele ma erilist õigustust ei leia ja pealegi ei suudeta seal loodusliku elupaigaga võrdväärseid tingimusi pakkuda.

Kui ühest liigist loomi on kogu Eesti peale vaid mõni, on lootus, et nad loodusesse põgenemisel omavahel kokku ei saa. Kui eksootiliste loomade pidamine moeasjaks kujuneb, siis kunstliku asurkonna tekke oht looduses suureneb.

Eksootiliste loomade puhul on veel üks suur oht, mida me esmapilgul ei taju – haigused. Loom ise võib näida terve, kuid ta võib kanda mõnd haigusetekitajat või parasiiti, mis võib kohalikele liikidele mõjuda laastavalt. Näiteks signaalvähk, kes kannab vähikatku, mis talle endale midagi ei tee, meie kohalikule jõevähile aga saatuslik on.