Elukogenud naise hääl on liiga vaikne


Elukogenud naise hääl on liiga vaikne
“Aasta algusest siiani on mu elus kõik kippunud kulgema Eesti Naisest lähtuvalt: mõtted, tunded, unenäod, suhted,” tunnistab Aita Kivi.

Noored naised on järjest enesekindlamad, iseteadvamad ja vabamad, aga eakamad ei julge oma mõtteid kuuldavaks teha, tõdeb 85aastaseks saava ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Aita Kivi.

Loe veel

Milline tundub teile praegu eesti naine?

Eesti naine on muutunud oluliselt nooruslikumaks. Paljud tänased 25aastased on tüdrukulikud, 30sed naudivad veel iseendale elamist, 40sed saavad emaks, 50sed hakkavad midagi uut õppima, 60sed käivad tööl...

Võrreldes 25 aasta taguse ajaga on eesti naised enesekindlamad, iseteadvamad, olekult ja käitumiselt vabamad, oma otsustes ja tegudes sõltumatumad.

Kuidas on lood naise rolliga tänapäeva Eestis? Miks ei näe me võitlevaid naisõiguslasi lippude ja loosungitega? Miks hakati heal ajal üha enam avama varjupaiku, kuhu naised said põgeneda?

Eesti naistel on alati teha palju pakilisemaid asju kui loosungitega marssimine. Feministlikud mõttearendused ja ettevõtmised ei ole meie naiste seas just üleliia populaarsed.

Kas mehed muutusid heal ajal vägivaldsemaks? Vaevalt. Koduvägivalla all kannatavaid naisi on kahjuks olnud kõigil aegadel. Hea, et nende tarbeks oli võimalik, ilmselt osaliselt sihtotstarbelise rahaga, rajada turvakodusid ja varjupaiku. Ja kurb, kui praegused raskused ning pinged abivajajate hulka suurendaksid.

Miks ikka veel jookseb mehe ja naise vahelt läbi tugev joon, eraldatus? On see tõdemus, et mees on enamikul juhtudel naisest füüsiliselt tugevam? On see ajalugu, peremehe-perenaise liin? On see usuline tava?

Kui eraldav bioloogiline joon naise ja mehe vahelt täiesti kaoks, siis kaoksid kardetavasti ka paljud meeldivad pinged, mida see kaasa toob. Kaoks seksuaalsus, mis lisab elule värvikust.

Küll aga võiks nii naised kui mehed püüda üksteist rohkem mõista. Mulle tundub, et iga järgmine põlvkond suudab seda paremini, suhtleb vastassooga loomulikumalt. Ajaloolised ja usulised tavad, mis on määranud meie esivanemate suhtumise antud küsimuses, on aja kulgedes aina nõrgemaks jäänud.

Mida nõuab uus, vaesem ja närvilisem aeg naiselt, perenaiselt, emalt?

Perenaiselt nutikust ja kombineerimisoskust, emadelt-abikaasadelt kannatlikkust ning vastupidavust.

Kuidas tulevad toime näiteks kahekümnendates eluaastates noored, kellele elu on seni vaid üha avaramaid võimalusi pakkunud? Võib ju oletada, et need, kelle oskused mitte millestki midagi teha ei ole veel rooste läinud, kohanevad ajutiste raskemate olude ja võimaluste ahenemisega kergemini.

Samas võis juba n-ö headel aegadel märgata, et just noored tundsid huvi käsitöö, hoidistamise, isetegemise, ökoloogilise eluviisi, säästva renoveerimise jmt vastu.

Usun, et praegu tajutakse vahepealsest suuremat kokkukuulumistunnet perekonniti ja sugulusliine pidi. Ja kahtlemata saab omainimestelt ka abi ja toetust kõige kergemini.

Kuidas Eestis emarolli hinnatakse?

Lapseootus pole ammu enam seisund, mida ühiskonnas väljakujunenud tava kohaselt ruudulise kleidi lainetuse taha varjata, vaid pigem uhkuseasi. Need, kes pole kogenud, et rasedusega võib kaasneda ka omalaadne häbitunne, ei saagi mõista, millest nad on pääsenud.

Võib-olla tõuseb tulevikus ka meie kultuuris (taas) ausse vanaemade roll.

Elukogenud naiste hääl kipub siinmail vahel liiga vaikselt kõlama - aga eks see on suuresti igaühe enda teha. Kuigi teame ju kõik, et näiteks Vahemere maade kultuuriruumis on just küpses eas naised erilist austust väärt.

Mida emadepäeval emale kinkida?

Aega. Võib-olla see kõik nüüd muutub, aga just tundest, et lastel on nende jaoks ärakuulamise aega, on paljudel täiskasvanud laste emadel kõige suurem puudus.

Kas tunded on tänapäeval devalveerumas?

Pigem vastupidi. Inimesed söandavad oma tundeid aina julgemalt välja näidata - järelikult siis ka tuntakse neid.

Mis on peamine tunne, mida oma raamatutes käsitlete?

Armastus. Armastus naise ja mehe vahel, laste ja vanemate vahel, õdede vahel. Ja koos armastusega sündiv, näiteks
kirg.

Aga ka negatiivsed tunded, armukadedus.

Mis raamat teil praegu kirjutamislaual on?

Aasta algusest siiani on mu elus peaaegu kõik kippunud kulgema Eesti Naisest lähtuvalt: mõtted, tunded, unenäod,
suhted.

Seni on mu loomingulisus ajakirja tarbeks ära kulunud. Jääb loota, et vähemalt mõni novell annab endast edaspidi ideena märku...

Mis on see, mis teil lugejatele veel ütlemata on?

Aja kulgedes märkab inimene paljusid asju uutes seostes, uue vaatenurga alt või teiselt tasandilt. Nii et tunnet, nagu oleks kõik juba ära öeldud, ei teki vist kunagi.

Kui lähedal seisavad teineteisele ajakirjandus ja kirjandus?

Nagu kõik piirid, ähmastub ka piir ajakirjanduse ja kirjanduse vahel aja kulgedes üha enam. On ajakirjanikke, kes kaaluvad oma tekstis iga sõna, kujundit hulga kauem kui mõni kirjanik raamatut kirjutades. Lugedes nende ajakirjalugusid, võib vahel tõepoolet vaimustusest õhata.

Eesti Naises ilmub ka kirjanduslisa - juulis ja detsembris.

Raamatumüügi edetabelites troonivad aga juba hulk aega mitte ilukirjanduslikud, vaid pigem ajakajalised teosed: elulooraamatud ja tõestisündinud lood, mille puhul on olulisem vahendatud info, mitte niivõrd selle edastamise vorm.

Kas ajakirjandus sööb ilukir­janduse?

Seni paistab küll vastupidi - raamatuid ilmub aina enam. Võib-olla saame rääkida ilukirjanduse piiride avardumisest, kirjanduse mõiste muutumisest? Samas käib kõik lainetena: mingi aja pärast kasvab usutavasti just nende inimeste hulk, kes otsivad kirjandusest midagi argipäevast enamat, argiasjust eemale viivat.

Milline on ajakirjade tulevik Interneti-ajastul?

Internet ei ole Eestis seni ajakirjade tiraaže kuigivõrd vähendanud. Vastupidi - juurde on tulnud erinevaid kuu- ja nädalakirju ning lugejaid näib jaguvat kõigile.

Majandussurutises on ilmumise lõpetanud vaid üksikud ajakirjad. Küllap on neid inimesi päris palju, kes ei otsi ajakirjast pelgalt infot, mille võib leida Internetistki, vaid emotsioone: värske trükivärvi hõngu, fotode ja kujunduse kõrget taset, omamoodi suhet postkastist või kioskist toodud värske väljaandega. Trükitud ajakiri on tervik.

Mille kevad teie ellu toob?

Tsiteerides üht oma ammust luuletust: Nüüd lõpuks on tänavad kuivad/ rõõmsalt asfaldil klõpsuvad kingad./ Nagu polekski elanud varem/ aina kõnnid ja naerad ja hingad.


Eesti Naine 85

- Ajakiri alustas ilmumist Eesti Naiste Karskusliidu väljaandena aastal 1924.

- 1924. aastal muutus üleriigiliseks ka Eesti Naise esimese peatoimetaja Helmi Mäelo eestvedamisel kaks aastat varem alguse saanud emadepäeva tähistamise tava.

- Aastatel 1952-1989 ilmus ajakiri Nõukogude Naisena.

- Ajakirja varasemad peatoimetajad on olnud Helmi Mäelo, Magda Korb, Veronika Kruus, Silvia Kuulpak, Aimi Paalandi, Ene Paaver ja Katrin Streimann.

- Eesti Naine on lugejate arvult ja tiraažilt jätkuvalt suurim naistele mõeldud kuukiri Eestis.

Allikas: Eesti Naine