Veekogule minnes tuleb kindel olla selles, et kõigile on olemas vajalikud päästevahendid. Vastavalt seaduses sätestatule peavad need olemas olema, aga meie soovitus on päästevest kohe veele minnes selga panna. On neid, kes arvavad, et see on ebamugav, kuid õnnetuse juhtudes on hea, kui vest on kohe seljas, sest õnnetusse sattudes ei pruugi jääda aega ega olla enam võimalust selle otsimiseks ja selga panemiseks.

Mootori jõul liikudes soovitatakse juba väljasõidul kütusevaru kriitiliselt hinnata, et oleks kindel ka sadamasse tagasijõudmine. Ilmselt ei soovi keegi jääda merelainete meelevalda ja abi oodates teadmata suunas triivima jääda.

Navigatsiooniseadmed on välja mõeldud kindlal eesmärgil ja nende kasutamine tuleb endale selgeks teha. Merepäästejuhtumitest rääkides tuleb üsna sageli ette, et näiteks madalikule sõitmine oli tingitud navigatsiooniveast.

Kui on olemas raadioside seadmed ning nende kasutamise õigus ja oskus, siis soovitame need hoida sisselülitatutena. See annab päästjatele kiire võimaluse teiega ühendust võtta, kui mereseirega tuvastatakse teie lähenemine madalikule. Kui mereside vahendit kasutades annate aga teada oma õnnetusest ja kutsute abi, siis jõuab see teave ka teiste veesõidukiteni, kes vastavaid sidevahendeid kasutavad ning abi võib õige lähedalt ja kiiresti saabuda.

Piiriveekogudele minnes on olulisimad asjad, mida üldistele turvanõuetele lisaks meelse pidada, et vaja on teada riigipiiri (ajutise kontrolljoone) kulgemist ning piiriveekogule minek ja sealt tulek tuleb registreerida lähimas kordonis.

Nii merele kui ka piiriveekogule minnes on oluline jälgida ilmateadet, et olla kursis võimalike muudatustega ning end asjatult ohtu mitte seada – prognoosi kohaselt tugevnev tuul või lähenev äike peaks mõtlema panema.

Kuigi merel on lubatud väike joove soovitavad piirivalvurid merele minna ja seal olla kainena. Lubatud piiri tajumine võib osutuda keerukaks ja joobeseisundis on oht teha mõtlematuid otsuseid või käituda tavapärasest erinevalt. Varasemaid aegu meenutades on tuua kurvad näited, kus joogise peaga on mindud paadist ujuma ja see on kahjuks jäänud viimaseks ujumiseks.

Kodust pikemaks ajaks lahkudes on alati hea, kui käepärast on laetud akuga mobiiltelefon, sest see annab võimaluse abi kutsuda ning kui olete hätta sattunud ja oma täpset asukohta ei tea, siis võib abi olla teie asukoha positsioneerimisest mobiiltelefoni abil. Lisaks sellele, et telefoni kaasa võtate, on soovitav lähedastele ka öelda, kuhu ja umbes kui kauaks te ära lähete. Kui te lubatud ajaks tagasi jõudnud ei ole, siis annab see lähedastele aimu, et te võite abi vajada ja nad asuvad tegutsema.

Piirivalveosakonna arendusbüroo merehaldustalituse juhataja René Allik juhib tähelepanu sellele, et kui te olete kõigele eelnevale mõelnud, vastavalt käitunud, kuid siiski juhtub midagi sellist, et vajate abi, siis on vaja sellest võimalikult kiiresti teada anda.

„Tallinnas asuva mere- ja lennupääste koordinatsioonikeskusega (JRCC – Joint Rescue Coordination Center) saab ühendust helistades telefonil 619 1224, Kuressaare merevalvekeskuse (MRSC – Maritime Rescue Coordination Center) telefon on 454 9700, mõlema keskusega saab ühendust ka VHF kanalitel 16 ja 69. Kui neid numbreid ei ole meeles või telefoni mälus ja raadiotki ei ole käepärast, siis võib helistada hädaabinumbril 112, kust kõne suunatakse kas Tallinna või Kuressaare keskusesse. Hädaolukorras on iga minut kriitilise tähtsusega ja seepärast on oluline oma olukorrast võimalikult kiiresti teda anda. Kui olete ise suutnud olukorra lahendada või lähedusest abi saabunud, siis andke eelnevalt valitud numbril teada, et te abi enam ei vaja,“ soovitab Allik.

Enne aktiivse suvise navigatsioonihooaja algust on 28. aprilli seisuga registreeritud 27 otsingu- ja päästeoperatsiooni. Abi on vajanud 147 inimest, neist 104 on meie päästetud, 37 on ise pääsenud ning kahjuks on viis inimest hukkunud ja üks siiani teadmata kadunud.