Enno Hernits – metsavendade orkestri noorim liige

Oma praegust elukohta Urvaste kuulsa tamme lähistel kutsub Enno Hernits Sabbe taluks – kuulus metsavend August Sabbe oli Enno naise vanaonu.

Suur lahing kestis Enno kodukandis augusti keskel tervelt kaks ööd-päeva. “Listakult oli meie maja hästi sihikule võetud. Korraga tuligi suurtükimürsk katusele. Suits tungis sisse, õnneks põlema ei läinud.”

Hernitsa perega oli seal varjus ka piirivalveohvitser Mihkel Mõtus. “Tema siis nagu julgustas kõiki. Jagas suhkruvett. Naised aga ägasid, et viimnepäev on kätte jõudnud ja keegi tõi ülevalt piibli. Seal nad siis lugesid meieisapalvet ja mürsud muudkui lendasid. Isa läks välja ja ütles, et kui maja ka põlema läheb, on meil ometi veski. Vesiveski. Isa oli seal peidus, et kui midagi juhtuma peaks, saab ta appi tulla.”

“Meie kaheksa lüpsilehma olid metsas varjus. Kaks saksa sõdurit tulid, kaart peos ja pärisid teed. Isa läks siis neile seda näitama. Tagasi tulles teatas, et kaks lehma olid pihta saanud. Sellesama sauna suitsus siis nende liha suitsutati,” osutab Enno taas oma koduõuel lösutava hoone poole.

“Korraga nägime − uks lahti tõmmatud ja kaks venelast sees! Ning liha sahvrist põrandale maha pillatud. Eks seal valitud paremaid tükke, mis ära viia sobis. Lasime siis neil võtta ja minna, mis meil üle jäi.”

Järgmiseks viidi ära kaks Hernitsate hobust. “Veskiküünist tulid kaks venelast. Üks hüppas Kriisa-nimelisele hobusele ja lõi täägiga. Sedamoodi saime siis venelastega “vendadeks”.”