FILMIELAMUS | Kelle najal püsib tsirkus?

 (1)
Igatahes peategelasi kehastavad Henry Kõrvits, Mait Malmsten ja Ago Anderson on nii-öelda omas elemendis.
Igatahes peategelasi kehastavad Henry Kõrvits, Mait Malmsten ja Ago Anderson on nii-öelda omas elemendis.Taska Film

Ikka juhtub, et mõnel suguvõsa peol räägib keegi aastast aastasse üht ja sama lugu. Esialgu tundub huvitav, aga mingil hetkel muutub tüütuks, õpuks piinlikuks. “Klassikokkutulek 3: Ristiisad” on natuke sarnane juhtum.

“Klassikokkutulek 3: Ristiisad” on kahtlemata omaette fenomen. "Klassikokkutulek 2" kogus Eesti Filmi Instituudi (EFI) andmetel pea 150 000 vaatajat.

Filmi reklaamivatest teadetest tulvab optimismi, et kinosaalist väljuvad naerust õhetavate nägudega vaatajad, kes hiljem postitavad sotsiaalmeediasse oma positiivseid arvamusi filmi kohta. “Kolmas osa on superäge ja nii naljakas, et sain naerust kõhuvalu,” kiidab üks. Teine, eriti kirglik vaataja, kirjutab: “Ristiisad oli nii lahe, et võiksin seda terve elu vaadata!”



Miski ei ole tabu

Olukord kinosaalis mulle nii roosiline siiski ei tundunud. Ei kostnud kordagi naerurõkatusi, aga rohkelt nihelemist kohtadel ja telefonidesse piilumist märkasin küll.

Kui vaadata kriitikute hinnanguid, siis ega neist midagi eriti positiivset välja küll loe. Ühes hindamistabelis maandus “Ristiisad” viimasele kohale. “Piinlik kõigile asjaosalistele,” kommenteeris sotsiaalmeedias Eesti Filmiajakirjanike Ühingu president Andrei Liimets.

Seotud lood:


Kuidagi peab aga valge keskealine mees eluga hakkama saama, ja kui must huumor aitab, vähemalt filmis, siis miks mitte.

Publik ja kriitikud ei peagi ühte jalga käima. Muidugi läheb publik seda filmi vaatama, et nalja saada ja igapäevaelu raskused hetkeks unustada. Kriitikud aga hindavad ja kaaluvad linateoseid ühekaupa ja üldiselt. Ning enamasti ongi nii, et isegi päris tummisest originaalist sama tummiseid tõmmiseid enam teha ei õnnestu.

Kui meenutada näiteks vendade Farrellyde filmi “Loll ja veel lollim”, siis seal oli pedaal nõnda põhjas, et ragises. Selle kohta öeldakse: nii halb, et juba hea. Filmis “Klassikokkutulek 3: Ristiisad” pedaali surutakse, aga põhjani jääb veel tükk maad.

Nalja võib teha kõige üle, tabusid ei ole. Ent kui su oma elus parasjagu toimuvad samad sündmused – vana isa või ema tervis on üles ütelnud ja teda ei võeta haiglasse ega hooldekodusse, aga ise pead tööl käima –, siis... Nähes, kuidas reageerib filmis üks tegelane, kui see juhtub tema isaga, tekib saalis kohmetu vaikus.

Selge, ühiskonnakriitika võib ka komöödias omal kohal olla, ja siin lendabki kopsakas kivi mürtsuga Eesti Vabariigi kapsaaeda. Kuidagi peab aga valge keskealine mees eluga hakkama saama, ning kui must huumor aitab, vähemalt filmis, siis miks mitte. “Ja minu najal ju seisab see terve tsirkus koos...” kõlab lõputiitrite taustaks.

Meelitab uusi tulijaid

Viljakal pinnasel on sigima hakanud kõikvõimalikud B- ja C-kategooria filmid. Võimalik, et just “Klassikokkutuleku” edu on julgustanud selliste nähtuste teket nagu Läti päritolu “Svingerid” või “Pilvede all. Neljas õde”.

Henrik Normanni “Elu hammasratastel” nii edukas polnud. Kinodes reklaamitakse ka sügisel linastuvat Urmas E. Liivi Eesti esimest täispikka õudusfilmi. Need filmid valmivad erarahaga, ehkki paradoksaalsel moel nautis “Ristiisad” ka EFI osalist toetust.

Eesti filmil oli 2018 hea aasta, sest “Eesti Vabariik 100” lisaraha toel on Eesti film saanud kasvada. Uusi linateoseid oli eelmisel aastal kinolevis 28; Eesti filme kokku kinolevis oli 39; vaatajaid 648 585 ja kassatulu 3,35 miljonit eurot. Eesti filmi turuosa on kasvanud 17,8%-ni.

Loe veel

Ka kinodel läheb hästi. Uusi filme tuli 2018. aastal kinolevisse 308; vaatajaid oli kokku 3,63 miljonit ja kassatulu 20,63 miljonit eurot. Igaüks käis kinos 2,75 korda ja keskmine kinopileti hind oli 5,68 eurot. Vaatajate arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, vast ennekõike seetõttu, et lisandunud on mitmeid moodsaid kinosaale, ning mitte ainult Tallinnasse.

Filmi tegemine on tehniliselt palju muutunud ega ole enam nii keeruline ettevõtmine nagu aastakümneid varem. Seega võib üsna hoomatava eelarvega filmi valmis teha, ja kui veab, saab selle pealt teenida. Risk on suur, aga näib, et veel tundub see ahvatleva võimalusena.