Folkansambel Estbel täitis helesinise unistuse
Celtic Connections on juba ammu folkansambli Estbel soovide nimekirjas. Kaks aastat tagasi käisid Leana Vapper-Dhoore ja Hartwin Dhoore seal kuulajatena. Hartwin ütles naljatades: “Nii tore, et see helesinine unistus nähtud on. Järgmine kord tuleme siia mängima!” Leana lisas mõttes: “Loodan, et see juhtub ikka selle elu jooksul!”
“See elu” jõudis kätte ootamatult kiiresti. Mullusel Tallinn Music Weekil jäädi silma Kelda Manleyle. Ega Suurbritannias agendi abita lavale pääsegi – maailm on ju loomingulisi inimesi puupüsti täis. Igaüks võib plaadi salvestada ja selle internetti panna.
Kõige tähtsamaks on tõusnud lugu, mida publikule jutustada. “Sellest, et oleme neli lõbusat selli ja mängime koos pilli, enam ei piisa,” tõdeb Leana. Aga kes nad siis õigupoolest on?
Leana Vapper-Dhoore, laulja ja torupillimängija, elas aastatel 2006–2015 Flandrias, nüüd aga juba üle kahe aasta koos Hartwiniga Kuressaares. Käis see lihtsalt: ühel hetkel hakati koos kena kohaliku poisiga pilli mängima ja selgus, et jagatakse ka üsnagi ühist maailmavaadet.
Aasta 2011 märgib ühtlasi ka Estbeli algust, mis esialgu tähistas Leana ja Hartwini duot.
Päris oma rahvamuusika
Bändi värskeim liige on TÜ Viljandi kultuuriakadeemias rütmimuusikat õppiv Maris Pihlap, viiulimängija, laulja ja laulukirjutaja. Ta elab praegu Viljandis, kirjutab eestikeelset muusikat, rikastab pärimust džässharmoonia ja hiphopiga.
Estbeli muusikalise mootori käivitavad flaami päritolu Hartwin ja Ward Dhoore. Hartwin mängib diatoonilist akordioni, sisuliselt lõõtspilli, tema helikeelt loetakse uuenduslikuks ja meloodiliseks.
Endiselt Belgias elav vend Ward mängib akustilist DADGAD-kitarri ning kasutab oma fantaasiarikastes arranžeeringutes leidlikult efekte ja loop’e. Muusika tegemise kõrval on ta ka fotograaf-filmimees-monteerija.
Nende muusika, nii laulud kui ka instrumentaalpalad, on küll mõjutatud rahvamuusikast, aga siiski otsast lõpuni enda kirjutatud. “Teinekord on lihtsalt hetki, mil ei saa teisiti kui laul või pala kirjutada,” nendib Leana.
Elame ju ühel mandril
Nii nagu lugude emotsioon varieerub eufooriast vaikse sisevestluseni, sobitakse ka muusikutena kenasti: eestlaste folgihullus on hästi teada, Belgiaski on rahvamuusika viimase poole- saja aasta jooksul üles leitud ja ausse tõstetud. Trendikaid ehk kaasakiskuvaid ja tantsimapanevaid rütme on vennad Dhoored hoolega ka Estbeli repertuaari põiminud.
Eesti tüdrukud on omakorda panustanud nii oma mõtiskluste kui ka nende lauludega, mis sisaldavad juba sadu, miks mitte tuhandeid aastaid ringlevaid tõdemusi ja tundeid. “Kindlasti on temperamendil muusika juures suur roll,” ütleb Leana.
Estbel peab lisaks temperamendipiiridele ületama ka riigipiire, aga niiviisi – ühed siin, teised seal – on seni kenasti hakkama saadud. Kaks kodumaad ja kaks kodupublikut on ju väga eriline võimalus!
“Me saame koos mängida siis, kui meil on esinemised,” ütleb neljaliikmelise Estbeli kohta Leana. Mõnikord trehvatakse päev-paar enne tuuri algust, et saaks koos harjutada ja mõnd uut lugu proovida. Tähtis on ka, et alati jääks natuke aega koos Belgias mõnd uut õlut proovida või vahvli-pärastlõunal osaleda, Eestis spaas käia.
Bändi sees on ülesanded ära jaotatud: kes tegeleb promoga, kes korraldab tuure ja suhtleb agentidega, kes kirjutab taotlusi toetuste tarvis. Muusika loomisega on samamoodi, igaüks võtab oma prooviruumi kaasa, edasi minnakse koos.
Suur siht on midagi mõnusat ning hinge toitvat tehes kõrgele ja kaugele jõuda. “Me tahame teha muusikat, mis meid ennast kõnetab, ja loodame, et see kõnetab ka kuulajaid,” sõnastab Leana. Kõnetatakse küll, esinemine Celtic Connectionsi festivalil läks bändi liikmete endi arvates oodatust veel paremini. Kahest ülesastumisest üks oli ühel pealaval ehk Old Fruit Marketil. Publik võttis nad vastu väga soojalt, elas kaasa. “Eks see eesti keel üks haldajakeel on,” pidasid mitugi kuulajat oluliseks pärast kontserti öelda.
Tuntus kulub muidugi ära, sest juba mais on Estbelil Inglismaal kavas kümnepäevane tuur ja suvel kolm ägedat festivali. Enne veel ehk aprillis astutakse üles Rootsis pärimusmuusika auhindade galal, plaanis on pikem tuur Kanadas.
Pluss veel vanaema kass
Muidugi on ka kodus tore olla. Mõnikord tähendab mõiste “olen kodus” Leana ja Hartwini jaoks ka olemist seal, kus hambahari ning torupilli- ja akordionikotid. Aga Kuressaare on ikka põhiline. Siin saab aeg teise mõõtme, on ruumi oma sisemaailmaga tegelda.
Vahel sõidetakse vanaema juurde ehk saare teise otsa, mere äärde. Seal elab nüüd ka Belgiast kaasa tulnud kass Renee. Saaremaa-vanaemaga käivad nad puid toomas, kanu söötmas, peenraid rohimas ja marju korjamas. Ainult sauna kütmises ei ole Reneest suurt abi, vesi talle ei sümpatiseeri.
Ka Leana ja Hartwin tunnevad, et mida kauem saarel olla, seda vähem tahaks ära minna. Loodus seab siin rohkem reegleid, metsast saab naasta ämbritäie mustikate või kukeseentega, külamees annab värava taga signaali ja pakub värsket kala. Inimesed teevad päris asju. “Mulle meeldib päriselu,” tunnistab Leana.
Muidugi peab Saaremaal elu enda jaoks ägedaks looma. Hea uudis on see, et loomisruumi jätkub piisavalt. Pealegi ollakse ise oma aja peremehed. Jah, Eestisse kolimisega anti ka kindel õpetajapalk ära, aga asemele saadi samuti palju. “Isegi siis, kui meil ei ole pangaarvel kunagi nii vähe olnud, pole me olnud kunagi ka nii rõõmsad, vabad ja rahul,” kinnitab Hartwin.
Eestis esinetakse enam duona Leana & Hartwin, Estbelile tulevad pigem kutsed välismaalt, aga ka Eestis loodetakse üha rohkem esineda. Publik on juba oma ootust näidanud. Hartwin mängib lisaks oma kahe vennaga ansamblis Trio Dhoore.
Aga enne, kui edasi minnakse, nauditakse veidi ühe suure ja sinise unistuse täitumist, esinemist festivalil Celtic Connections.
