Obinitsa Issanda Muutmise kirikus algas õhtune teenistus, kus teenisid isa Viktor ja isa Andreas ning sellele järgnes viimastel aastatel tavaks saanud ristikäik Obinitsa järve äärde. Varasemalt Obinitsas teeninud preester Rafaelil oli tavaks järve ääres rist järve visata ja see, kes selle sealt välja tõi, võis loota tervenimist mõnest haigusest.

Kuna vesi on õnnistamispaigas sügav ja veidi ka hägune, ei ole see komme praeguseks kestma jäänud. Piirdutakse lühema palvusega, isa Viktor õnnistab järve ja täidab sealt kiriku veenõu. Selle veega pritsitakse ristikäigulisi, kes sellel heameelega sündida lasevad ja pigem sammu ette kui taha teevad.

Oma veejoad said ka spetsiaalselt ristikäiguks kohale tulnud sakslastest matkajad ning indialasest filmioperaator.

„Isa Viktor, viruta nüüd!“ hõikas isa Andreas, kui mäest asus üles rühkima raskeveok. Isa Viktor „virutaski“ ja Läti numbriga veok sai sahmaka vett — juht roolis lõi risti ette ja paistis rahuolev.
Vett said ka teised möödasõitvad autod — kohalikud viipasid ja naeratasid, mõned jäid ka pahuralt põrnitsema.

Suurt rahvahulka oodatakse kirikusse laupäeval, siis käib päeva jooksul kirikust ja kalmistult läbi tuhandeid inimesi. 19. augustil peetakse Setomaal paasapäeva hoolimata sellest, mis nädalapäevale see satub.

Pärast hommikul peetavat paaritunnist liturgiat kirikus liigutakse edasi kiriku kõrval asuvale kalmistule, kus on tavaks katta kalmul lauake või asetada toidud kalmule laotatud linale.

Issandamuutmise püha ehk setode moodi öeldes — paasapäiv on Obinitsa kandi setodele aasta tähtsaim püha. Päev on tuntud ka õunapühana, sest sellest päevast võis hakata puust õunu sööma. Tänavu on need veel paraku üsna hapud, kuid üsna kindlasti võetakse neid siiski kalmistule kaasa.

Mida hauale söögipooliseks pannakse?

See on setode sõnutsi viimasel ajal muutunud, sest veel paari aastakümne eest toodi kaasa koduseid toite nagu sõir, kotletid, pirukad või muud küpsetised. Nüüd on suupisted peenemaks muutunud ja ka päev ise muutunud, tullakse ju hobuvankrite asemel autodega ja juhid ei saa endale napsutamist lubada.

Lisaks oli vanasti tunda kalmistul veel üht eripärast lõhna — õhus oli eetrit… Nüüd on see jäänud minevikku, kuid kui küsida, siis pudel majapidamisest ikka välja tuleb, iseasi palju sel rüüpajaid on.

„See ongi rohkem müüt, ajavad vast õuka hansaga segi,“ arvavad mõned setod.