FOTOD: Võru Hetero kordas Leedus ajalugu

 (3)
Lituanika
LituanikaFoto: Mats Õun

Vilniuses 12.-13. septembril toimunud muusikafestival Lituanika 30 tähistas 30 aasta möödumist märgilisest muusikasündmusest.

Lavale tulid nii algusaastatel osalenud ansamblid-esinejad kui ka need, kes siis veel põnnid või isegi sündinudki polnud. Osalejaid oli Leedust, Lätist, Eestist ja Venemaalt. Kuigi rokmuusikaüritused ei kukuta otseselt diktatuure ega muuda riigikordi de facto on nad siiski sageli demokraatia katalüsaatoriteks. Ka 1985. aastal toimunud esimese Lituanika tähtsust ei saa üle- ega alahinnata. Seegi hoogustas protsesse, mis viisid lõpuks nõukogude liidu lagunemiseni 90te alguses.

Vilniuse kesklinnas, leedukate „pika Hermanni“ – Gediminase torni – naabruses, Kalnu pargis kahel päeval toimunud festivali esmase kiituse pälvis logistiline lahendus. Kõik oli mõnusalt kompaktne ja publikusõbralik – nii 2 kõrvuti asetsevat lava, suur ekraan, seisuplats kui ka istekohad. Veidi eemal asuval toitlustusalal sai häält pingutamata suhelda. Meeldis see, et programm sujus peaaegu pausideta – ühe bändi esinemise ajal saadi teisel laval ettevalmistused tehtud.

Festivali alustas koloriitne leedu ühisprojekt, mis oli kummardus hipiajastule. Muusikat biidist folgini, jaburad-lõbusad-kirevad kostüümid ja lillelapselik tolatsemine lõi assotsiatsioone Woodstocki festivaliga. Järgnenud Rebelheart lasi nii leedu- kui inglisekeelset laulu. Korralik staadionirokibänd. Laulja hääl oli võrreldav AC/DC vokaaliga. Kolmandana astus aga lavale Võrust pärit Hetero, mille laulja Peeter „Pepe“ Saar pälvis teisel Lituanikal – aastal 1986 – parima vokalisti preemia. Aastaid on kogunenud, aga bänd „kütab“ endiselt. Neile järgnes lõbusa nimega läti ansambel Jumprava. Stiililt vihasema kõlaga elektropop. Viies oli leedu noorteduo BA. Kitarrist-laulja oli küll väga häälekas, tasemel oli ka trummar, aga paraku jäi kummitama ideede nappus – kõik lood olid üsna ühetaolised eksalteeritud ponnistamised. Kuues esineja – Saulius Prusaitise ansambel – tõi paralleele meie Smilersiga. Seda küll eeskätt laulja karismaatilise hääle ja naisi võluva immitsa osas. Bändi tutvustatigi sõnadega: elegantsigurud ja moeikoonid. Muusika oli assortii kantrisugemetaga rokabillist kuni rokilike ballaadideni.

Päeva peaesinejaks oli tõeline leedu kultusbänd Antis, millele eesti rokmuusikast otsest vastet ei leiagi. Kõige lähem pretendent oleks ehk Pära Trust-Turist – Singer-Vinger, aga Antis on nendega võrreldes igast aspektist ikkagi palju võimsam. Antis esines ka esimestel Lituanikatel ning tähistas eelmisel aastal oma 30. tegevusaastat. Stiili poolest meelevaldne ja hoogne segu rockist, pungist, artrockist ja ska’st. Nende tekstid olid ja on siiani ühiskondlikult teravad ja poliitiliselt hammustavad. Võimas on ka lavašõu – suitsusambad, tulemöll ja ekstravagantsed kostüümid ning teatraalne esinemismaneer. Selle kõige juuri tuleb otsida ansambli liidri Algirdas ‘Pablo’ Kaušpėdas’e kunstiharidusest.

Teine päev:

Festivali teine päev algas muusikute mälestamisega, kes kunagi Lituanikal osalesid, aga nüüdseks juba lahkunud. Teiste seas ka Gunnar Grapsi nimi ning temast räägiti ka mõni sõna rohkem. Järelhüüdemuusikat esitas keelpilliansambel, milles osales esimeste festivalide hing Mindaugas Cerniauskas.

Tõelise stardipaugu andis aga seejärel leedu heviroki raskekahurvägi – Katedra. Ülikõva bänd läbi aastate, virtuoossed pillimehed, võimas vokaal. Kui bänd teeks inglisekeelseid lugusid, oleks ilmselt maailmas palju tuntum ja meie regioonis neile vastast poleks.

Neile järgnes folgimõjutustega leedu rokigrupp Airija. Muusika oli viiuli- ja plokkflöödiga pikitult ning meloodiline, aga mida edasi seda rockimaks läks. Tõeliselt hea ja värvikas kõlapilt. Kolmandana lavale tulnud noortebänd Garbanotas Bosistas lajatas kohe Led Zeppelini Whole Lotta Love’i tsitaadiga ning andis sellega võtme oma neopsühhedeelsele stiilile. See bänd konkureeris ka Poolas toimunud Charlotta Rock Festivalil hiljuti meie Ziggi Wilde’iga saamaks õigust soojendada Robert Plant’i ja ZZ Top’i. Jätkas pika ajalooga ja mitmeid kooseisumuutusi läbi teinud leedu ägerokigrupp BIX. Ansambli liider on ka Leedu mainekamaid muusikaprodutsente.

Seejärel jõudis aeg kätte pidulikuks aumärkide jagamise tseremooniaks. Leedu kultuuriminister andis kätte riigi ordenid Andrei Makarevitšile (Mašina Vremeni) ja Boris Grebentšikovile (Akvarium). Rahvas oli pöördes, tohutu aplaus, staarid poetasid liigutuspisara.

Loe veel

Vene rokmuusika suurkujud said leedu aumärgid

Makarevitš ka jätkas. Fantastiline jazzikava esitati koos virtuoosse vene klahvpillimiängija Jevgeni Boretsi ja Vladimir Tarasovi trioga (Leedu). Juba 70tel oli Tarasov Billboardi jazztrummarite edetabeli maailma esikolmikus. Kevadel Tartuski käinud Andrei Makarevitš rääkis, et see kava on tal käsilolevatest juba 6 projekt. Endiselt on tal oma poliitiliste vaadete tõttu Venemaal problemaatiline esineda. Mitte, et teda ei tahetaks, aga korraldajad kardavad võimalikke repressioone putinimeelsetelt võimudelt. Selles suhtes on Venemaal mõistusevastane olukord – sa kas oled vait ja vagusi, „oma“ või vaenlane. Juba suvel – juulikuus – pidi Moskvas avama uksed Makarevitši jazzrestoran. Andrei vangutas pead ja ütles, et pidevalt loobitakse kaikaid kodaratesse ja kohalikud asjapulgad takistavad igati maja avamist, aga lootust siiski on. Arvas, et ehk novembris. Kava ise oli aga elamus omaette. Rääkimata suurepärasest muusikast olid ka tekstid vaimukalt allegoorilised. Vene keele oskajad said tõelise elamuse.

Esinejate kaskaadi lõpetas maailmakuulus Leningradi/Peterburi ansambel Akvarium eesotsas muusiku ja poeedi Boris Grebentšikoviga. Akvarium on Venemaal ja ka mujal maailmas selline nimi, mis tutvustamist vajab sama vähe, kui Eestis näiteks

Ultima Thule. Muusikaliselt lai ampluaa ulatus melanhoolsestest ballaadidest pinkfloidiliku elektroonilise psühhedeeliani. Publik oli ettearvatult „sillas“.

Festivali tegelikuks finaaliks oli aga samuti ultrakuulsa vene/leedu muusiku Vladimir Tšekasini projekt, mis ühendas moderntantsu, leedu sõjaväeorkestri bigbändi ja festivali tähtesinejate soolonumbreid. Taoline „siit nurgast ja sealt nurgast“ kompott võinuks vabalt olemata olla, sest mõjus formaalselt ning laialivalguvalt, kuid ehk oligi selline „pehme maandumine“ festivali lõpetamiseks sel korral parim moodus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et siiralt kahju sellest, et peale Hetero muusikute viibis festivali publiku seas ilmselt vaid kokku 4 eestlast. Me teame neetult vähe oma lõunapoolsete naabrite väga heast muusikast. Iga hinna eest Põhjamaaks pürgimise kõrval ei maksaks tähelepanuta jätta kaht lõunapoolset naabrit. Eraldi väärib ka äramärkimist see, et kogu kahe päeva jooksul ei jäänud platsil silma mitte ühtki purjus külastajat.

Hetero triumf - Lituanika tekst: Heiki Kelp / Hetero

1986. aasta Lituanicat võib paljuski võrrelda 1980. aasta legendaarse Thbilisi festivaliga, kus särasid Vtoroje Dõhanije ja Gunnar Graps. Keegi ei osanud arvata, et Leedu festival toob lavale uued tähed. Leedu Interklubi kokku kutsutud seltskonda võib nimetada ajastu tegijateks. Nimetan siinkohal vaid neid, kes ise on seda festivali ühe oma tähtsündmusena nimetanud: Metro Minskist, 003 Kaliningradist, Bravo Moskvast, Sipoli Lätist, Arija Moskvast, GGG Tallinnast, Akvarium Leningradist, Antis Kaunasest, Hetero Võrust.

Hetero "leiti üles" kui hetke Eesti roki üks liidritest ning paraku peab tunnistama, et see oli üsna üllatav, sest kutse saime otse, ilma Tallinna „kultminni“ (kultuuriminsteeriiumi) vahenduseta.

Festival toimus Leedu siseministeeriumi kultuuripalees ja kestis kolm päeva.

Esinemisel vallandas iga lugu saalis tormi. Lavalt tulles sadas kaela õnnitlusi ja kallistusi võhivõõrastelt.

Meid saatvad tüdrukud tundsid uhkust, et said meiega koos lava taha minna. Garderoobi tormasid Rein Lang ja Erki Berends. Esmakordselt oli väljas Eesti Raadio erikorrespondent Berends, kes tegi kohe ka otseintervjuu. Lang kiitis ülevoolavalt ja ütles, et tunneb uhkust, et siin Eestit esindame. Järgnesid intervjuud Venemaale, Gruusiasse, kuhu iganes, isegi Soome Yle TV-le. Fotograafid klõpsutasid ennastunustavalt, aga üks neist tutvustas end meile ka isiklikult: „Georgi Molitvin, Moskva. Lubage, et teen teist mõned pildid. Arhiivi. Muide, kuulsin oma poistelt, et teid on märgatud. Kohtume kindlasti veel. Lähiajal ilmselt Moskvas.”

Järgmisel päeval saabus kohale GGG. Grapsi reaktsioon oli üllatav: ta oli meiega kohtudes ühtaegu rõõmus ja ärevil. Tajudes ka sisemist konkurentsi, andis Graps esinedes endast 150%. See tõi pingelanguse ja nii kollasime mööda Vilniuse restorane juba koos.

Ühte sealsesse katakomb-õllekasse jäi Pepe sõnul ka kõige ilusam hetk tema muusikuelus. Ta saabus sinna teistest hiljem: oli üleliiduline sigaretikriis ning ahelsuitsetajana võttis ta ette veel ühe lootusetu katse kusagilt suitsu osta. Õllekasse jõudnud, avastas ta niisiis, et pikas eestlaste lauas on kõik kohad hõivatud. Istus siis kõrvallaua pingiotsale, selg mingi venelaste seltskonna poole, nautima Grapsi suupillimängu ümber keevat melu. Paar korda palus ta Akvariumi meestelt (need tema lauanaabrid olidki) suitsu, mida ka sai. Ühel hetkel olid lauanaabrid aga läinud … ja laual oli püramiidi laotuna terve kuhi sigarette.

Jahmatavalt üllatav oli autasustamine. Meid esitleti kui festivali üllatajaid, öeldes: „Ilma teieta poleks festivalil seda omapära.” Pepe sai parima vokalisti tiitli, aga hiljem see tiitel miskipärast annaalidest kadus.

Sellelt festivalilt saadud tuules saime kutse esinemisteks Moskvasse ning loomulikult Lätti ja Leetu.

Lituanika 87-le kutsuti meid juba peaesinejaks. Leedu ansambleid ühendava rahvusliku rokiklubi suurürituse toimus 7. ja 8. märtsil 1987. sisestaadionil. Peale Leedu paremiku esinesid veel Akvarium Venemaalt, Livi Lätist ja viimasena Hetero Eestist.

Kogu staadion möllas, Pepe sõnad läksid poliitiliseks. Mida iganes ja kuidas iganes me mängisime, olime selle kontserdi sangarid.

Telepilt andis aga võimaluse vaadata kordust ja nii rändas salvestis viimaks Leedu Kompartei ladvikusse, kes informeeris koheselt meie ka Eesti parteiladvikut.

Festivali peakorraldaja Mindaugas Cerniauskas (tänaseks munk) vallandati päevapealt. Vallandus Leedu bändide ärakeelamine. Hetero sai tähtajatu esinemiskeelu.

Lituanika festival oli ajas kaalukaim , sest tõi lavale hetke Liidu huvitavaimad muusikakollektiivid, luues neile hüppeplatvormi.

Algimantas Mikneviciuse isiklik andumus taas kord väärtustada ja laval ka elustada 30. aasta tagust ajalugu on imetlusväärne.

Hetero tänud nii temale, kui tema juhitud meeskonnale.