Hommikul valitses pruudi isakodus püha ootusärevus – võis karta, et täna tullakse peretütrele kosja. Vaikse loomuga neiule punuti hella kandlemuusika saatel pereringis roosipärga.

Aimdus ei petnud, varsti oligi kosjavanker värava taga. Peigmehe isa hüppas vankrilt maha ja hakkas laiama ning suuri sõnu tegema, näis, et polnud põhjust poega häbeneda. Palju siinsel perel maad ja lehmi, mitu last sirgub, kas katus uus? Kas on mõnda ilusat tüdrukut pakkuda, lahket, hella?

Esmalt toodi välja üks allakümnene tüdruk, kes oli küll ilus, kuid isa jaoks jäi rammu ja oskuseid väheks. Peig püsis vaikne. Rammu ja oskuseid jagus aga ühel koledal ja matsakal takust patsidega eidel. See ka isale ei sobinud. Peig ei osanud endiselt midagi öelda.

Lõpuks leidus siiski üks kena noorik, kes paistis kõigile kõlbulik. Löödi kiirelt käed ning kutsuti väi perega tutvuma. Tüdruk sai järsku aru, et neiupõlv on läbi ning ema, isa ja vanavanematega kallistades ei olnud võimalik pisaraid kinni hoida. Peig tundis endalgi selles süüd olevat ning muutus samuti nukraks.

Härdas meeleolus oligi paras kirikusse sõita, kus katoliku preester kõik vajalikud protseduurid läbi viis.

Kui ametlik osa läbi, hakkas jälle lõbusaks minema. Peokohta sõites peeti vanker kinni ning pandi abiellujad proovile – kas suudetakse kiigepuud koorida, kas osatakse linasid triikida, kas mahutakse kitsale pingile kahekesi magama.

Pärast oksadega vihtlemist, söömaaega, mustlaste külaskäiku ja laulmist-tantsimist, läksid laulatatud ning nende lähedased juba omaette pidu pidama. Abielu oli alanud ning vaatemängu nautinud pealtvaatajad saadeti viisakalt oma teed.