Häirenupp levib üle kogu Eesti
Mõni aeg tagasi juhtus ühe jalaga Ernitsal õnnetus – ta kukkus oma kolmerattalisest õuesõidukist maha. Ja mitte kedagi polnud ligi.
“Kukkusin puusa pooleks,” kostab mees. “Jube valu oli, aga koperdasin kuidagi ratta peale tagasi ja kodu poole, hambad ristis. Vaat siis oleks mul seda nuppu hädasti vaja olnud!”
See, millest Ilmar Ernits räägib, on häirenupp, mis mõeldud peamiselt üksi elavatele eakatele ja puudega inimestele – just nemad võivad pahatihti hätta sattuda, aga nii õnnetult, et pole võimalik isegi abi kutsuda.
Näiteks kukub memm maha ja püsti ei saa, aga telefonini ei ulatu ja appihüüe majast välja ei kosta.
Parem kui mobiil
Häirenupp püsib aga rihmaga kindlalt käel või kaelas ning sellele vajutades suundub signaal pisikese raadio suuruse hoolekandetelefonini, mille inimene koos nupuga endale saab.
Hoolekandetelefoni vahendusel saab inimene kõnekeskuse töötajale oma mure ära rääkida, too annab kuuldud info edasi võimalikele abistajatele – inimese sugulasele, naabrile, hooldustöötajale, kiirabile, politseile või päästeametile.
“Ma ei saa öelda, et tunnen end nüüd just nagu vanajumala selja taga, aga nupuga on ikka kindlam,” nendib Ilmar Ernits. “Mul on küll ka mobiil, aga sellega võib kõike juhtuda – kas saab aku tühjaks või kukub vette või ununeb maha. Aga häirenupp on kogu aeg käe peal ja töötab ka märjaks saades edasi.”
Häirenuputeenus on Põhja- ja Lääne-Euroopas juba aastaid laialdaselt kasutusel. Näiteks Soomes on selline nupp 100 000 inimesel, Rootsis 160 000-l.
Eesti esimesed nupuomanikud olid pealinlased paar aastat tagasi. Nüüd laieneb teenus üle kogu Eesti, sest sotsiaaltöötajate sõnul on see eakatele ja puudega inimestele tänuväärt abivahend.
“On olnud juhtumeid, kus vanainimesega on õnnetus juhtunud ja ta pole telefonini pääsenud, et abi kutsuda,” tõdeb Türi valla sotsiaaltöö spetsialist Astrit Ujok. “Siis on ta pidanud nii kaua ootama, kuni naaber või keegi teine hakkab muretsema, et pole inimest ammu näinud ja läheb vaatama.”
Türi valla esimeseks häirenupu omanikuks sai oma metsaäärses kodus üksinda elav vanamemm paar nädalat tagasi ning lähipäevil on plaanis teenusega liita veel üheksa üksikut eakat.
Tegelikult on häirenuppu vajavaid inimesi Türi vallas Astrit Ujoki hinnangul sadakond, aga majanduslikult pole võimalik seda kõigile paigaldada.
Teenuse eest tuleb tasuda umbes 500 krooni kuus, aga abivajajad ise midagi maksma ei pea. Kulutuste katmiseks kirjutas Ujok projekti, mis sai hasartmängumaksu nõukogust üle 72 000 krooni ning valla omaosalus oli 10 000 krooni.
“Kui häirenupud ennast õigustavad, teeme jätkuprojekti ning võib-olla peavad siis ka inimesed ise mingi sümboolse summa maksma,” arutleb Ujok.
Rahanappus takistab
Raasiku vallas on häirenupp lisaks Ilmar Ernitsale veel vaid ühel inimesel. Mõlema jaoks leitakse igakuised summad omavalitsuse eelarvest, aga see on ka maksimum – valla juhtiva sotsiaaltööspetsialisti Liivi Puumetsa sõnul oleks abivajajaid märksa rohkem, raha aga mitte.
“Maksame nende kahe inimese nuputeenuse eest kokku umbes 1300 krooni kuus ja sellegi summa pidime teiste eelarveridade pealt otsima,” tõdeb Liivi Puumets. “Oleme mõelnud, et kui abivajajad või nende lapsed saaksid osa rahast ise maksta, võiks nupuomanike ring kindlasti laieneda.”
Häirenuputeenust pakkuva ettevõtte Meditech Estonia juhatuse liikme Risto Eelmaa sõnul takistab teenuse laiemat levikut just rahanappus.
“Meie neid seadmeid tasuta anda ei saa, oleme ikkagi eraettevõte,” lausub Eelmaa.
“Küll saavad omavalitsused inimesi teenuse eest tasumisel toetada,” lisab Eelmaa. “Kui vallal või inimese lähedastel on kaks võimalust – maksta kinni eaka inimese koht hooldekodus või tasuda häirenupu eest, siis hooldekodukoht maksab kuus keskmiselt 8000 krooni, nupusüsteemi rentimine aga 485 krooni.”
Praegused nupukasutajad ei oska teenusele midagi ette heita, ehkki leiavad, et maksimaalne kaugus, mis häirenupu ja hoolekandetelefoni vahel peab ühenduse saamiseks olema, võiks olla suurem.
Praegu võib suurim vahemaa olla 150 meetrit – kui inimene vajutab nupule kaugemal, telefoni kuuldeulatusest eemal, jõuab tema hädasignaal küll kõnekeskusesse ning abi saadetakse välja, aga inimese juttu keskuse operaator ei kuule.
Sotsiaalvalvesüsteem tuleb appi
Kuidas häirenupp töötab?
• Valvesüsteem koosneb häirenupust ja hoolekandetelefonist.
• Hoolekandetelefon ühendatakse lauatelefoni või spetsiaalse mobiilsidevõrgus toimiva seadmega.
• Häirenupp töötab hoolekandetelefonist kuni 150 kaugusel, olles ühenduses ööpäevaringselt töötava kõnekeskusega.
• Kõnekeskuse operaator selgitab välja, millist abi inimene vajab ning saadab selle välja.
• Süsteemiga saab siduda ka suitsuandurit jt seadmeid.
Allikas: Meditech Estonia
