Helmut Aksberg - mees nagu viimane mohikaan

 (3)
Ligi seitsekümmend aastat hiljem – Helmut Aksberg Aksi saarel. Siin oli kodu...
Ligi seitsekümmend aastat hiljem – Helmut Aksberg Aksi saarel. Siin oli kodu...MAIVI KÄRKÄNEN

Mida tunneb inimene, kes väga kaua pole saanud enda sünnikodus käia? Oma muljeist pajatab Eesti põhjaranniku väikesel Aksi saarel ilmavalgust näinud Helmut Aksberg, kes seitsmekümneaastase vahe tagant esmakordselt kodusaart külastas.

Kangesti kippus praeguse loo pealkirjaks tuntud trafarett "Vana mees tahab koju". Aga siis tulnuks ajaloo ilu nimel elutõest mööda kirjutada. Trafareti komponendid olid justkui olemaski - vana mees, kodu ja koju tahtmine, kuid sellega reaalsus piirduski. 

Et asi arusaadavam saaks, tuleks alustada väheke eemalt, geograafiast näiteks. 

Eestil on üle poolteise tuhande saare, täpsemalt 1521. Ühest neist juttu tulebki, Pranglist nimelt, ja kui veel täpsem olla, siis tema väikesest naabrist Aksi saarest. Praeguseks juba üle poole sajandi püsielaniketa, kui lambaid ja mägiveiseid hingekirja mitte kanda. 

Saarel pole kunagi kooli olnud, aga lugeda-kirjutada mõistsid kõik. Pole olnud ka kirikut, aga pea igas talus häälitses orel või harmoonium. Paadi- ja paadimootorite meistrite paigana oli pisike Aksi sedavõrd kuulus, et seal käidi üle kogu Ranna-Eesti endale mereriistu nõutamas. 

Saar tehti tühjaks

Saarekese ajalugu algavat Järva-Jaanist tulnud Aksi Aabramist, kellest sai saare esimene püsielanik. Kõik kestis kuni möödunud sajandi keskpaigani, mil põhjarannikut haldavad Vene piirivalvurid arvasid, et aksilastel on kusagil mujal parem elada. Saar tehti tühjaks ja on tühi tänini. 

Seda tühja saart, oma kunagist sünnikohta ja elupaika, tuligi vaatama mees nimega Helmut Aksberg. 

Jutule saime 90aastase Aksi Aabrami pojapojapojapoja Helmutiga hoopis naabersaarel Pranglil.

Kui ikka kuulad üle hulga aja eelmise sajandi algupoole kõnekeelt, millele viimase 60 aastaga on lisandunud veel rootsi keelele nii iseloomulik kõla, tekib tahtmine ehedat emotsiooni teistega jagada. Õnneks püüdis salvestaja kõik selle keelerikkuse kinni. Too "svensk melodii" tuleb lugejal siiski endal juurde mõelda. Oma sünniloost rääkis Helmut nii. 

"Mina sündisin saarel. Olin oma ema kõige viimane laps. Kui see aeg minu mammal kätte jõudis, siis tema läks ära Tallinna, et sääl mind ilmale tuua. Aga ei juhtunud midagi. Mamma ootas Tallinnas nädal aega, kuid siis tema tüdines ära ja sõitis saarele tagasi. Järgmisel päeval mina sündisin."

Elati peamiselt kalapüügist

Edasi tuli ülevaade lapsepõlvest, mis küll töine, aga tagantjärele vaat et idüllilinegi. Saame teada, kuidas vanem vend juba 16aastasena enesele mootorsaani ehitas; kust tema meelest Aksi nimi tulnud on (haakse tüüpi veesõidukist) ja sedagi, et sõna "moraal" saare elukorralduses arusaamatu sõna oli, sest selle järgi lihtsalt elati, sõnu tegemata. 

"Luteri vaim oli sees, seda tundis igaüks oma naha pääl ja aktsepteeris seda. Aga juttu sellest ei tehtud. Mamma ütles veel: poliitikaga ärgu ka keegi tegemist tehku. See toob kaasa häda ja surma."

Erilist võimutruudust ei olnud samuti peres paista, ei tsaaride ega presidendi piltide näol. Kogu iseseisvusaja ei viibinud saarel kordagi ühtegi konstaablit, sõduritest rääkimata. Jõuame pikkamööda ajaloo sellesse ossa, kus võõras "moraal" vägisi ka saare ellu tungis. Aastasse 1941. Siis Helmut veel pääses.

"See pääsemine toimus 14. juunil. Meie elasime ju kalapüügist. Hommikuks oli meil päris korralik hulk räimi saadud. Varakult toimus räimede võrgust välja võtmine ja nende Tallinna turule viimine. Just sellel ajal tuli sadama ette Eesti rannavalve laev, mille nimi oli Sulev. Sealt tulid sõudepaadiga neli venelast ja üks inimene, kes rääkis keelt, mis oli tõenäoliselt eesti keel. Nende ülesandeks oli meid sel hommikul kinni võtta ja Siberisse saata. Aga eesti keelt rääkiv inimene vaatas meie tööd pealt ja oli aega rääkida, et mis sorti inimesed meie oleme. Et täna on päev, millal meie oleme palju kalu saanud. Sest linnas oli suur toidupuudus, ja see pani eesti keelt rääkiva inimese mõtlema ja tema rääkis venelastega ka. Ja meie kinnivõtjad läksid Sulevi peale tagasi ja sõitsid minema. Kui sel hommikul meil mitte kalu poleks olnud, siis oleks meid Siberisse viidud. Kalad päästsid meid."

Usinad kimbutajad olid ka järgmised okupandid, sakslased.

"Mina olin sakslaste ajal Patareis vangis. Nemad lasid mu välja paar päeva enne venelaste tulekut."

Küsin vahele, et mis põhjusel Patareis.

"Minu enda teada ilma põhjuseta."

Loe veel

Aga nende teada? - segan jälle.

"Nende teada käisin mina mootorpaadi motoristina Soomes põgenikke viimas. Kuid ma ei olnud seda mitte teinud. See oli minu vend Verner, kes neid Soome viis. 

Tagantjärele oli see minule päris õnneks, et mind vangi pandi, sest samal sügisel oleks mind mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ja rindele saadetud. Tänu sellele, et mind pandi vangi, ei ole mina ühtegi päeva sõjast osa võtnud. Hing jäi terveks."

Millal Helmut aru sai, et tuleb minna...?

"See mõte hakkas selguma juba 40. aasta sügisel. Iga mõistusega inimene nägi ette, et venelaste tulekuga on suur probleem ja et ei ole jõudu, kes neid pidurdaks siia tulemast. See pilt tegi tulevikupilve nii mustaks. 44. aastal õnnestus meil oma mootorpaadiga Soome minna, sealt üle Ahvenamaa Rootsi. Nägime, kuidas Vene rinne jõudis reedel Tallinna, laupäeva õhtul sõitsime saarelt ära... Nädal hiljem jõudsime Ahvenamaa kõige läänepoolsemasse lootsijaama. Seal öeldi meile... (Helmut hakkab naerma, nii et jõuan pakkuda: välkommen?) Lycka till!... Kas kõik jutt jääb sinul siia sisse?" (Osutab salvestajale.)

Jah, aga ega ma midagi hullu kirja ei pane.

"Ega ma midagi hullu ei räägi ka," muheleb Helmut.

Edasi räägib ta, kui palju tagasitulekulootust paadisviibijail oli.

"Minu arusaamine ütles, et mingit väljavaadet selleks mitte ei ole, et ettenähtavatel aastatel saaksime tagasi tulla. See oli selge. Mina ja mu vend Verner läksime küll ära mõttega, et tõenäoliselt ei tule meie enam kunagi tagasi."

Kuidas Rootsi elu algas?

"Meie olime koduse eluga harjunud töötama ja teadsime paadi- ja mootoriparandamist. Julgesime Rootsis kohe seda tööd otsida. 

Kõigepealt olime põgenikelaagrites, siis oli võimalus tööturult kohta otsida. 

Lõuna-Rootsist leidsimegi ühe koha, kus ehitati süstasid - need ju ka pisut paadi moodi. Detsembrikuus olin ma juba võimeline rootsi keelest aru saama ja ka ennast väljendama. Saime paadiehitajateks."

Helmut ütleb, et oli ühe aasta Tallinnas Riigi Tööstuskoolis käinud ja see oli tema vere ära rikkunud. "Ma tundsin kogu aeg, et ma ei ole veel mitte valmis koolitanud ennast. Kui võimalus tekkis, läksin Rootsis kooli ja käisin seal neli ja pool aastat ning sain endale uue elukutse - masinaehituse tehnik ja tehniline joonestaja. Jäingi sellest ajast selle ameti peale. Ka oma abikaasa leidsin mina enesele Rootsist, aga tema oli sündinud saarlane."

Vahepeal lähen Helmutile kohvi tooma. Saan kaasa soovituse: mitte suhkrut, pisut piima. Siis läheb jutt edasi, õigemini tagasi, noorepõlve radadele. Teadagi oli rannarahvas usin salapiiritusevedaja. Kuidas Aksi saarel sellega lood olid? Saan teada, et viina ei tarvitatud saarel sugugi. Kui sõrm veritses, määriti seda küll piiritusega. Ei oldud ka salakaubavedajad, kuigi kokkupuudet sellega oli. Helmut räägib.

"Ükskord tuli paraja idatuulega Aksi randa 40 kümneliitrist plekknõu, piiritust täis muidugi. Seda kuhugi ei viidud, ära ka ei tarvitatud. 

Sügisel tulid ühed soomerootslased randa ja küsisid, ega me siitkandist midagi sarnast leidnud pole. Andsime selle neile ilusti tagasi, nemad maksid hästi peale ka. Endatehtud mootorpaate müüsime neile ka. Mõni võis sellega juba esimesel korral vahele jääda, aga mis meil sellest - rahad olid makstud."

Kui kohv joodud, vahetame jutukohta, pranglilased tahavad Helmutile oma muuseumi näidata. Seintel on suur hulk fotosid, Aksi elust ka. Vanahärra veab näpuga järge ja teab igaüht, kes ligi sada aastat tagasi objektiivi ette jäi. 

Mind huvitavad sel ajal muud eksponaadid. Plekist koonustes tunnen ära küll udupasunad, aga miks neid eri suuruses on, ei taipa. Saan kohalikelt kohe teada. "See suurem oli paadis kaasas. Väiksem oli rannas naise käes, et mees saarest mööda ei põrutaks." 

Kujutluspilti tekibki rannanaine, kes udusel sügisõhtul kalda peal külmetab, kõrv kikkis, et tuttavat huiget tabada, millele siis heledama häälega vastata. Meretelefon milline! Siis kuulan Helmutit. Räägib parajasti, et naisi toodi Aksile kõrvalt, väikeselt Rammu saarelt, või siis suuremalt, Pranglilt. Soomeski käidi kosjas. Helmuti emagi juurtpidi ülelahe päritoluga. 

Keerab siiani autorooli

Praeguse Rootsi elu kohta ütlemisega on mees napisõnaline, leian vastusest pisut sarkasmigi.

"Mina ei tohiks seda mitte ütelda, aga Rootsi viga on see, et riigiametnikud on ütlemata naiivsed. Rootsil on küll oma sõjaline kaitse, aga nende sõjaministril ei ole mitte täielikku ettekujutust, miks selline kaitse olemas on."

Eesti puhul on ta veel napim.

"See on nii keeruline aine, et ma ei julge selle kohta sõna võtta. Ei ole mitte süvenenud. Kui ma midagi ütleksin, oleks see kindlasti vale."

Küsin siis, mis ta lemmikkala on. Nüüd on vastus lahedam.

"Eks see, mida kõige kergem püüda on. Ja kõige kergemini saab kätte suitsulõhe. Kõige lähemast kalapoest."

Veel saan teada, et esimese auto ostis Helmut enesele juba 1958. aastal ja rooli keerab siiani. Tõsi, mööndustega. Või nagu ta ise ütleb: "Sõidan, aga mitte just kõige tülikamatel aegadel ja ka mitte kõige kaugematel reisudel."

Saarel olemise aeg saab ümber. Helmut käis kodus ja sõidab jälle kodunt ära. Oma koju. 90 turjal, pikk elu seljataga. On midagi kahetseda ka?

"Ei sugugi. Mul on kaks poega, nendega läbisaamine hea. Kui polekski omal ajal neid võõraid valitsejaid vahele tulnud, oleksime tõenäoliselt ühel või teisel viisil oma elamise niikuinii väljaspool saart sisse seadnud. Kalaturg ju praeguseks muutunud, sissetulek oleks kitsam. Suve-elamiseks oleks, jah, Aksi ehk jäänud. Enesetunde järgi on minu elu läinud nii hästi, et ma ei oska endale paremat ette kujutada."

Helmut viskab lõpetuseks oma hoogsa autogrammi, siis viib kaater mehe minema, vahuriba järel. Aksist möödudes vahivad viimasele mohikaanile järele saare ainsad põliselanikud - lambad.


Aksi saar
- Pranglist umbes 3 km, mandrist 6 km kaugusel.
- 1953. aastal tegi NSV Liidu piirivalve Aksi saare inimestest tühjaks.
- On Tallinnale lähim inimasustuseta saar.
- Pindala 59 hektarit.
- Pikliku kujuga, umbes 3 km pikk ja 500 m lai.
- Kuulub Viimsi valla haldusalasse.

Allikas: Wikipedia