Hitchcock, Kitzberg, Oksanen

 (2)
Hitchcock, Kitzberg, Oksanen
Foto: CORBIS/SCANPIX/delfi, montaaž.

Sofi Oksanen kruvib oma “Puhastuses” pinget üles niisama hästi kui Kitzberg või Hitchcock.

Sügis on käes mis käes. Metsas on laiutanud seened ja meie kastani otsast on kukkunud mune, nii et kuurist puid tooma minnes tuli mul jalgrattakiiver pähe panna.

Ühendkuningriigis harrastavad lapsed vana head mängu conkers, kus kasutatakse suuri pruune (hobu)kastaneid.

Mäng käib nii, et kaks mängijat, kummalgi kastanimuna paela otsa kinnitatud, löövad kordamööda vastase muna pihta, kuni üks neist puruneb.

Iga aasta oktoobri teisel pühapäeval peetakse Kesk-Inglismaal Ashtoni külas selle mängu maailmameistrivõistlusi.

Need said alguse 1965. aastal küla pubis, mis ühe kohaliku, kuid Ühendkuningriigis haruldasevõitu liblika järgi kannab nime The Chequered Skipper.

Eesti keeles ei oleks pubi nimi sõna-sõnalt mitte Ruuduline Hüpik, vaid veel uhkem Kollatähn-kuldpunnpea.

Inglise ale ja meie õlu

Selles pubis olen ma koos ühe vana semuga käinud üsna tihti. Kõnnid kolmveerand kilomeetrit piki külateed, siis üle laisa Nene jõe, liblikamuuseumist mööda ja läbi metsa, silmad ees ja taga, et märgata jäälinde, jäneseid, kiile.

Ashton on 700 aastat vana, ent selle fantaasiarikka moodsa küla, kus on õlgkatusega maamajad, suur muruväljak ja pubi, ehitas 1900. aastal jõukas Roth­schildi perekond oma mõisa töötajatele.

Õlgkatuse ja puumööbliga pubis on saadaval traditsiooniliine ale ja toit. Inglise ale ei ole see Tšehhi–Saksa tüüpi õlu, mida me Eestis joome.

Ale on hele ja maitseb palju tugevamalt humala järele. Saku on proovinud seda ise teha, aga see pole ikka päris.

Pubi menüüs on muu hulgas sealiha ning õunapirukad – mis eestlastele kindlasti meeltmööda on!

Liivimaa lummutised

Hingedeaeg on ligi hiilinud ning vaimud ja lummutised kogunema asunud.

Meil siin põhjamaal on neid hulganisti!

Viikingite silmis olid erilist kiitust väärt soomlased oma oskustega tuulemaagias ning Liivimaa oli kord eriti kuulus libahuntide poolest.

Esimest korda ilmusid Liivimaa metsikud kujumuutjad välja Sebastian Münteri teoses “Cosmographey” (“Kosmograafia”, 1550) ja seejärel Olaus Magnuse raamatus “Historia de Gentibus Septentrionalibus” (“Põhjarahvaste ajalugu”, 1555).

Liivimaalt tuli libahunte lagedale aastakümneid (kauem kui üheltki teiselt Euroopa maalt) nii teaduslikes uurimustes kui ka kohtuprotsessides.

Liivimaa libahunt, 86aastane Thies Kaltenbrunnist, rääkis 1692. aastal Jürgensburgis (Zaube) kohtule, et ta käib kolm korda aastas põrgus kuradi ja tema nõidadega võitlemas, et kindlustada head viljasaaki.

Viimane protsess peeti veel 1816. aastal Harjumaal Kosel, kus talupoeg Jacob tunnistas, et oli püüdnud nõidumise abil kindlaks teha lõngavarast.

Thies sai 20 piitsahoopi, Jacob kirikusambas 15 paari kepihoope.

Aastatel 1600–1709 süüdistati Liivimaal nõidumises 175 inimest. 53 neist põletati tuleriidal.

Kitzberg keerab kruvi

Neid teadmisi kasutas August Kitzberg “Libahunti” kirjutades. On see ikka alles näidend!

Kitzberg võtab pimedad ja sünged talveõhtud, täis saladusi ja õudu, ning keerab ulguvate huntide ja tuiskava lume saatel kruvi nagu Hitchcock.

Ma saan täiesti aru, miks iga näitlejanna, kes vähegi oma palka väärt on, tahab mängida tõrksat ja kirglikku Tiinat.

Ons ta tõesti libahunt? “Susi suuri, pea jämeda” – kas need regivärsis sosistatud vihjed vastavad tõele?

Kui vanaema räägib puhta vere hoidmisest, kas ta selgitab siis mineviku vajadusi või jagab soovitusi tulevikuks?

Kuidas peaksid eestlased suhtuma “võõrastesse”? Kõige tähtsam on ehk see, kas Tiina on “võõras” või ehtne muistne eestlane?

Mida ema tegi?

Lisaks äratab Kitzberg sügavat kaastunnet Tiina ema vastu. Mida on ta teinud, et ära teenida surnuks peksmise?

Mulle meeldib 1968. aasta film – õhkkond on väga tugev. Ja kes oleks osanud arvata, et väikesest Dorisest saab täiskasvanuna suur luuletaja?

Ning mis ikkagi juhtub viimases vaatuses? Küsimused, küsimused...

Hiljutine muusikal tundub olema vendade Grimmide muinasjuturaamatu piltide ja Andrew Lloyd Webberi “Kasside” ristand. Kuna ma seda ei ole näinud, ei oska kommenteerida.

Nüüd tänapäevasemate õuduste juurde.

Üks viimatisi põhjamaise gootika meistriteoseid on Sofi Oksaneni auhindu võitev “Puhastus”.

Loe veel

See on raamat, mis töötab mitmel tasandil. Siin on psühholoogiat, ajalugu, humaansust, protesti.

Oksanen kruvib põnevuslugude laadset pinget üles niisama hästi kui Kitzberg.

Vaikne, aga ärev Eesti

Raamatu Eesti on vaikne, aga ärev paik, kus võid peaaegu kuulda, kuidas kella aeglast tiksumist mööda kasvab pinge inimestes ning loodus jätkab oma kõigutamatult ükskõikset käiku; kui naine vaoshoitult asub taas kodus askeldama pärast seda, mil Nõukogude miilits on tema kallal jõhkrat vägivalda tarvitanud.

See tundepeen lugu kulgeb mõjusalt, ilma et selle rohkeid õudusi kirjeldataks jõledates üksikasjades.

“Tirtsud siristasid ja öö kogus jõudu, aasal jooksid väiksed loomad ja kaugetes majades süttisid tuled,” kui raamat läheneb lõpule.

Lõpplahendus – klassikaline Kreeka katarsis, tõeline puhastus – on vägivaldne, julm ja vapustav, aga ma ei hakka elamust rikkuma neil, kes alles kavatsevad raamatut lugeda.

Ma ei ütle muud peale selle, et tegu lõhnab pigem vajaduse kui keevalise kättemaksu järele. Ja järgneb lootusekiir.

Näidend “Puhastus” Vanemuise laval on kaotanud veidi raamatu tundepeenust, ent kas ei lähe kirjandusteost lavale või ekraanile ümber seades alati nii?

Panin tähele, et lavastaja Liisa Smith on Inglismaal Norwi­chis lõpetanud East Anglia ülikooli – nagu minagi.

Elagu meie mõlema vana hea alma mater!

Lavakujunduseks on vaene, kuid puhas maja, täis purke ja karpe, plekkämbreid ja emailkausse, laualinu, pitskardinaid ja potitaimi.

Säärane on segadik, mis manab täiuslikult esile õhkkonna Eesti maakodus.

Ühtlasi peegeldab see kaost inimsuhetes.

“Puhastus” ei käsitle mitte seda, kuidas ollakse üllas või kangelaslik, vaid vigane, haavatav ja inimlik.

Vanemuise lavastuses jõuavad need inimloomuse tumedamad küljed tõepoolest pärale.

Eriti meeldisid mulle Marje Metsur ja Maarja Mitt vastavalt vana ja noore Aliidena.

Aliide tegude tõttu on raske tema vastu mingitki poolehoidu tunda, nii et seda tegelast ei ole kerge mängida.

Ent kõik tuli välja suurepäraselt. Kõrilõikajadki – nii nõukogude- kui ka nüüdisaegsed – olid just nõnda ilged, kui olin ette kujutanud.

Oksaneni saavutus

Näidend kajab minus vastu siiamaani. “Puhastus” tabas mind siis, kui seda Londoni moekas East Endi teatris esimest korda inglise keeles esitati.

Kohanäitaja ütles, et saal on igal õhtul täis. Selline on huvi, mida Sofi Oksanen on äratanud nii Eesti vaevarikka mineviku kui ka enda vastu – saavutus iseenesest.

Näitlejad esinesid imehästi, kuid süžeed oli niimoodi muudetud, et lõpplahendus jäi lahjemaks – häbiasi mu meelest.

Olgu, libakass Jelli ja kunksmoor Hilary on valmis öiseks luuavarrelennuks. Head hingedeaega kõigile!

Elame, näeme.

Tõlkinud Mati Soomre



LUGUDE SARI

Elame, näeme

- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja HILARY BIRD heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja

värvika pilgu Eesti elule.