Ellen Niit ja Jaan Kross koos lapselaps Marioniga 1988. aastal Kassari poe ees.
Oi, huvitavat materjali kuhjus ohtralt. Ühte köitesse sisse ei surunud. Nõnda saigi sest Eesti kirjandusloo kõigi aegade mahukaim regionaalne käsitlus. Vanas heas biograafilises võtmes. Hiiumaaga seotud kirjarahva elu- ja loomingulood on sätitud enam-vähem kronoloogilisse järjestusse. Kunagistest rahvaluulekogujatest kuni tänapäeva kirjutajateni välja.

Hiiumaaga on ühel või teisel kombel olnud seotud hulk meie klassikuid. Villem Ridala luuletas Saarnaki laiust terve poeemi; Aino Kallase tähtteosed, kroonikalised “Reigi õpetaja” ning “Hundimõrsja” said kogu inspiratsiooni ju Hiiumaalt.

Ernst Enno viibis koolinõunikuna korduvalt saarel ja luuletas siin hingeliselt (“All liivasel Hiiumaa rannal”). Mats Traat oli noorpõlves ametis Hiiu Remondi- ja Tehnikajaamas, kirjutas kolhoosiluuletusi ja proosat, tema romaani “Inger” protopaigaks sai Kärdla. Debora Vaarandi oli emaliini mööda hiidlane ja mitmete tema luuletuste pealkirjadki kajastavad siinset: “Eleegiline Hiiumaa”, “Kassari murumõtted”, “Reigi värvid”. Pikaajalise suvehiidlase Jaan Krossi Köleri-romaan “Kolmandad mäed” sai oma ärgituse Hiiumaalt. Klassikute nimistut võiks jätkata pikalt: Paul-Eerik Rummo, Tõnu Õnnepalu. Varasemast muidugi veel Marie Under, Artur Adson…

Soo, ka Lõuna-Eesti mees Adson?

Jah, Adson sattus saarele vaid korra, hiiuverelise Marie Underi elukaaslase ja saatjana. Tema puhul võib märgata imepärast fenomeni. Kui nad Underi ja Marie tütardega 1927. aasta suvel Kärdlas ja Kassaris peatusid, kõnetas Artur sageli kohalikke, huvitus olmest ning tiivustus loodusest. Teadagi tükkis ta luuletama. Ja tegi seda endale harjumuspäraselt – võru murdes! Niisiis, hiiumaised motiivid võru murdes. Luuletused jõudsid kaante vahele Adsoni 1928. aastal ilmunud viiendas värsivihus “Katai, kibuvits nink kivi”.

Adsoniga seostub veel üks krutskiline lugu. 1932. aasta Eesti Haridusseltsi järjekordsel näidendivõistlusel kuulutati üheks preemia saajaks näitetükk “Kolmas tee”. Kui avati ümbrik, mis pidi ilmsiks tooma teose autori, seisis seal kirjandusringkondadele täiesti tundmatu nimi: Peeter Bollmann.

Et näidend oli kirjutatud oskuslikult, kahtlustati otsemaid, et tegu on mõne kutselise kirjaniku peitenimega ja ajakirjanikud asusid välja nuuskima tegelikku kirjutajat. Pakuti küll üht, küll teist, koguni Tammsaaret ennast, kuid kindlust ei saabunud.

Vahepeal tõi Hanno Kompus näidendi juba Estonias lavale ja tekst jõudis ilmuda ka raamatuna, ikka autorinime Peeter Bollmann all. Ent üldsuse uudishimu ei lakanud, kuni lõpuks tunnistas end näidendi autoriks Artur Adson. Ta oli Hiiumaal kokku leppinud Kassari aedniku Peeter Bolmanniga, et too lubab tal enda nime pruukida. Nii oli hiidlasest maameest korraks ähvardanud kirjanikukuulsus.

Hiiumaad kiputakse luules aina kaunisõnaliselt ülistama…

Jaa, nii kohalikud kui kaugemad kirjutajad kujutavad Hiiumaad tihti nagu muinasmaad, ideaalkohta, millele pühendatakse tundelisi truudusekinnitusi. Sagedasti tegid seda ajaloopuhangutes eksiili paisatud luuletajad, leinates nii kadunud kodu. Jäägitut kiindumust sünnisaare vastu värsistas murdeluuletaja Elmar Vrager, kelle hiiukeelseid luuletusi teadis saarerahvas peast.

Heldinud kiidupoeetikast kasvas välja omamoodi hümniline luulekaanon. Ühest Hiiumaa ülistuslaulust sai kunagi ju isegi tekstiline eeskuju Eesti rahvushümnile. Omaaegne Reigi kiriku koguduse hingekarjane Gustav Felix Rinne (1831–1895) kirjutas Rootsi eeskujude põhjal luuletuse “Hiomaa- ehk issamaalaul”, Johan Voldemar Jannsen jäljendas Rinne teksti meie rahvushümniks kujunenud “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” loomisel. Juhtumist on raamatus ka ülevaatlik käsitlus.

Literaat Vaapo Vaher usub, et seestpoolt nähtud kohalik kirjanduslugu on nii hiidlase kui muu eestlase jaoks märksa tähtsam kui kogu maailmakirjanduse otsatus.
Kuid vastukaaluks ilustavatele tekstidele on Hiiumaast kirjutatud ka painavat argipäevatõde. Elmar Õuna romaani “Unustatud naised” kannab rusuv rannarealism, hiiu naise hinge- ja seksuaalüksindus. Maailmameredel seilavad mehed olid kodupained jätnud naiste kanda.

Realistlikku mere- ja kaldaelu kujutasid oma proosas ka täishiidlased Ain Kalmus ja Herman Sergo, neid kirjanikke käsitlevad peatükid on raamatu pikimad.

Hiiumaaga seostub sageli ka mingi mütoloogiline aines.

Aino Kallase kroonikaist oli juba juttu. Villem Ridala kirjutas Hiiumaa-teemalisi mütoloogilisi ballaade. Tal on ka poeem “Ungru krahv ehk Näckmansgrund”, mille peategelaseks mereröövlist mõrtsukas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Too pooleldi legendaarseks kujunenud Ungru krahv sütitas eesti kirjutajate kõrval hulganisti väljamaiste kirjanike fantaasiat. Mõned neist teostest on aegade kestel ka eesti keelde jõudnud.

1884. tõlgiti meile saksa rahva- ja noorsookirjaniku Franz Hoffmanni romantiline romaan “Randlased”, mille peategelaseks oli küll parun Unken, kuid äratuntavalt ikkagi Ungru krahv. 1884. aastal pandi eesti keelde ka sakslase Felix Lilla novelli mahtu töö “Hiiu torn”. Samanimelise romaani kirjutas Ungari klassik Mor Jokai, see ilmus Postimehe joonealusena 1925. Kõigis neis teostes valitses romantiline sentiment, autorid ei püüelnudki ajaloolist või olustikulist tõepära.

Muide, ka Aino Kallas valmistus pikki aastaid kirjutama Ungrust romaani, kogus süvenenult materjali, lootis, et Ungru-raamatust saab tema suurteos, kuid lõpuks oli sunnitud tunnistama, et just see aastaid kestnud pikk eeltöö hajutas peategelase ümbert müütilisuse ja müstitsismi, deemonist oli saanud tühine mõisahärra, maise reaaltüübina ei pakkunud Ungru aga kirjanikule enam huvi.

Kui noor Friedebert Tuglas 1905. aasta mässumöllus kivisesse Toompea vanglasse heideti, näitasid türmikaaslased talle kongi, kus pärimuse järgi oli kunagi peetud Ungru krahvi. Kirjaniku kujutluslend sai virgutuse ja ta hakkas skitseerima novelli.Vanglast vabanedes ei suutnud ta pikki aastaid end taas ainesse viia, alles 1914 õnnestus tal novell “Vabadus ja surm” lõpetada. Loo tegelaseks oli Toompea vanglakivide vahel istuv ja põgenemist hauduv psühhopaatiline hobusevaras Rannus, kes oli fanaatiliselt krampunud Ungru-legendi, tajudes krahvis kõrget ja kättesaamatut eeskuju.

Üks kindla paikkonnaga seotud kirjanduslugu ei saa ju käsitleda üksnes klassikuid, küllap on su raamatus vaadeldud ka vähem tuntud ja suisa tundmatuid autoreid?

Raamat käsitleb kümneid väga erineva mõjujõuga loomingulisi persoone. Ka kohalikke tasaseid ajaleheluuletajaid, kelle värsipüüdlusi ei ole kandnud kõrge pretensioon ega trots murda end suurde kirjandusse. Nende taotluseks jäigi luuletada kaashiidlastele saarel ilmuvas koduajalehes. Lugejaskond ei olnud ülearu nõudlik, oskas hinnata siirust ja andestas paigutise küündimatuse.

Minu raamatu üheks ülesandeks oli ka jäädvustada kohalikke kirjanduslikke amatööre, kes samuti ju kujundasid kunagist paigalist kirjandusõhustikku, ent kel oht hajuda unustusse.Kirjandusmälust võivad tasapisi haihtuda ka mõned Hiiumaal sündinud proletaarsed kirjutajad, nõukogude ajal taoti nende ümber pidulikku propaganda­trummi, nüüd kuuluvad nad pigem mahavaikitute hulka.

Kroogil metsniku pojana sündinud, juba noorena tiisikust põdenud Gustav Tikerpuu kirjutas poliitilisi travestiaid ja põlgas kõike kodanlist. Valgepäine Paope tüdruk Leena Laid, kes peatselt Tallinnasse õnne otsima siirdus, ühines töölisliikumisega, istus riigipöörajana pikalt vangis ja kirjutas trellide taga tulipunast vihaluulet. Tikerpuu ja Laidi elukaar kujunes lühikeseks.

Ajaloo süümele võib kanda ka Kärdlas sündinud Edgar Seina saatuse. Tallinna koolipoisina sattus ta 1924. aasta 1. detsembri mässu keerisesse, Jaan Anvelt suunas ta terroristide rühmaga tapma siseminister Einbundi. Asi ebaõnnestus, pärast putši mahasurumist nooruk arreteeriti, kohus mõistis talle kolm aastat vanglat.

Hiljem sai Seinast Uudislehe ajakirjanik. Rahvalehes ilmutas ta mässupäevi meenutava joonealuse järjeloo “Ma tõstsin käe isamaa vastu…”, milles üpris halastamatult kujutas toonaseid riigipöörajaid. 1934. aastal avaldas Sein pseudonüümi Edgar Hiiesaar all romaani “Purjus väärjumalad”, see aga kuulutati nilbeks ja riigikorda haavavaks, tiraaž korjati suurelt jaolt ära ja hävitati. 1940 arreteeriti Sein taas, nüüd juba NKVD poolt, 1941. aasta juunis lasti ta maha.

Suurt hulka kirjanikke on seostatud Kassariga.

Oo jaa! Alustada võiks ühe keerdseosega. Lugu kulges nii, et 1877. aastal võeti Kassari mees Juhan Bollmann tsaari sõjaväkke. Hiidlane tegi kroonus imekspandava esiletõusu. Talupoeg Juhan Bollmannist sai jalaväepolgu puhkpilliorkestri kappelmeister Ivan Palman, kes tõusis kindrali auastmesse ja pälvis mitmeid kõrgeid ordeneid. Talle olevat isegi aadliseisus omistatud.

Harald Suislepp Kassaris Ranna Marie koera Mikiga.
Pärast revolutsiooni saanud tast punaarmeelane, kes hukkus võitluses valgepoolakatega. Tema poeg Vjatšeslav Palman hakkas aga kirjanikuks, kelle populaarsus vene lugeja hulgas oli suur. Ja ehkki Vjatšeslav kunagi Eestit väisama ei juhtunud, jõudis ta kodumaale läbi oma loomingu. Sarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt” avaldati eesti keelde tõlgituna Palmani ulmeromaan “Eršoti kraater”.

Kassari on kirjanikele omane olnud aastakümneid. Kaugest minevikust lehvib siin tänapäevalgi veel kõrgeaulise Aino Kallase vaim. Nõukogude päevil said siin omainimesteks kirjanikepaar Harald Suislepp ja Silvia Rannamaa. Esimene oli satiirik ja lüürik ühes isikus, teine lõi laineid tüdrukuraamatutega “Kadri” ja “Võõrasema”.

Voldemar Panso kirjutas Kassari külanaise Lepa Anna eesti proosasse.

Mahe boheem Ott Arder ja tema alasti ujumised jäävad püsima Kassari folkloori.

Muidugi Ellen Niit ja Jaan Kross, Jaan Undusk, viimastel aastatel Arvo Valton. Kassari teemal annaks jätkata aina, näiteks Mehis Heinsaar on kirjutanud erootilise novelli “Surm jäämägede vahel”, mille kire­stseenid lahvatavad Kassari muuseumi seinte vahel.

Suur töö on nüüd kaante vahel.

Jah, ma kirjutasin neid kaht köidet üheksa aastat. Raamatu saatesõnas olen öelnud: “Loodan, et selles raamatus ei ilmne üksnes kultuurigeograafiline fenomen, vaid ka paigalise enesesäilitamise trots. Riikliku regionaalpoliitika kiuste. Usun, et üks seestpoolt nähtud kohalik kirjanduslugu on nii hiidlase kui muu eestlase jaoks märksa tähtsam ja toetavam kui kogu maailmakirjanduse otsatus.”

Nii ma mõtlengi.