Hundid on praegu küll paljudes riikides kaitse all (Ameerika Ühendriikides alates 1974. aastast ohustatud liikide akti alusel ja Euroopas alates 1979. aastast Berni konventsiooniga), kuid inimeste omavaheline konflikt huntide pärast ei ole sugugi vaibumas. Küsimus ei olegi niivõrd hundis, kuivõrd ühiskonna huvirühmade (sh bioloogide, keskkonnaaktivistide, karjakasvatajate, jahimeeste ja keskkonnamajandajate) lahkhelides (Lin 2013).

Hundi probleemmaastik jaotatakse laias laastus kolmeks: hunt konkurendina metsloomade jahis, hunt kahjurina karjakasvatuses ja hirm hundi kui ohuallika ees. Analüüsides möödunud aastal Norra uurimistöös huvigruppide esindajate intervjuusid, leidsin kinnitust tõsiasjale, et kõiki neid probleeme varjutavad müüdid ja hirmud, mis ei toetu bioloogilistele faktidele, vaid pigem huvirühmade subkultuurilistele teadmistele ja elustiilile ning hundile kui sümbolile (Linnell et al. 2002). Seetõttu püüan järgnevalt olukorda valgustada võimalikult neutraalselt ja vaid teaduslikult tõestatud faktidele tuginedes.

Mida hunt sümboliseerib?

Algselt oli hunt oma tihedate peresidemete tõttu toitja, viljakuse ja elu sümbol (Busch 2007). Meenutagem kas või lugu Romulusest ja Remusest, Vana-Rooma asutajatest, kelle kasvatas üles hundist kasuema. Sama süžeed võib märgata paljude rahvaste legendides. Niipea, kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid karja kasvatama, muutus hunt ahnuse, õeluse ja salakavaluse sümboliks.

Ka kirik on olnud läbi ajaloo hundi vastu vaenulik, nimetades teda Saatanaks. Juba Piiblis on kirjas, et Kristus kaitseb süütuid lambaid huntide eest (Busch 2007). Kuigi Paavst Franciscus avaldas hiljuti esimest korda toetust suurte karnivooride kaitseks, ei ole vaenulik suhtumine veel sugugi kadunud. Huntide mainet on hävitanud ka õudusjutud libahuntidest, muinasjutud (“Punamütsike”, “Hunt ja seitse kitsetalle”, “Kolm põrsakest”) ning isegi Hollywoodi tuntud filmid (“The Grey”, “The Wolfman”, mitu Disney filmi jne).

Hundist on kujunenud kiskjate ühine sümbol, mistõttu vastumeelsus temale on suurem kui teiste kiskjate puhul, kes tekitavad isegi rohkem kahju (Tønnessen 2011). Sellise kultuurilise õõnestamise tulemusena oli siiani levinud suhtumine, et hunte tuleb hävitada vahendeid valimata.

Kahjur karjakasvatuses

Eestis kajastab valdav osa hundiuudistest seda, kuidas nad lambakarjas kurja teevad. Mõned hundid õpivad tõesti lambakarjas käima, sest lammast on lihtsam murda kui metslooma, pealegi ökonoomsem ja ohutum. Kui lambakari pole piisavalt hästi kaitstud, siis otsustab nutikas hunt pigem lamba kui põdra või metssea kasuks. Nii käituvad ka inimesed. Milleks meile muidu kariloomad? Teemaga on seotud mitu müüti, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Näiteks olen Eestis kuulnud, justkui harjutaks hundid jahioskusi ja koolitaksid kutsikaid lammaste peal. Tõestust sellele pole leitud. Bioloogilisest aspektist on selge, et lamba peal põtra murdma ei õpi. Koduloomal puuduvad nii füüsilised kui ka mentaalsed kaitsemehhanismid kiskluse vastu. Põdral aga on niivõrd arenenud kaitsestrateegiad, et Ameerika teadlased on huntide edukust põdrajahis hinnanud mõnikord kümne protsendini. Pealegi ei õnnestuks lambaid murdma harjunud huntidel ilmselt kaua jahimehe püssi vältida.

Teine müüt on, justkui suureneks huntide arvukuse kasvuga kindlasti kahju karjakasvatajatele. Uuringud pole sellist korrelatsiooni kinnitanud. Küll aga on mitu Põhja-Ameerika uuringut tuvastanud, et 99% huntide territooriumil tegutsevatest karjakasvatajatest ei kannata huntide tekitatud kahjustuste all (Busch 2007). Kanadas Manitoba Riding Mountaini rahvuspargis kogutud 1608 hundiekskremendist sisaldas vaid 1% jääke taluloomadest. Samuti korraldati uuring Ameerika Ühendriikides Minnesota osariigi põhjaosas, kus uuritavatel aastatel elas üle 1700 hundi ja tegutses üle 7000 karjakasvataja. Selgus, et aastatel 1975–1989 kannatas tõestatud hundikahjustuste tõttu vaid 25 talunikku aastas (Busch 2007).

Stabiilsed ja piisavalt suured hundikarjad kipuvad kariloomade kallale vähem kui küttimissurve all kannatavad karjad. Suurel karjal on lihtsam metslooma jahtida. Kui kütitakse karjas oluline liige, võivad kaduda huntide vanemloomade õpetatavad jahitaktikad. Seetõttu tuleks küttimissurve suurendamise asemel eemaldada vaid probleemsed isendid, kes on harjunud lambakarjas käima. Küttimissurve suurendamine kogu kohalikule populatsioonile tekitab probleemseid hunte juurde.

Tihti süüdistatakse hunte ebaõiglaselt. Kogu Euroopas on kodukoerte tekitatud kahju kariloomadele tunduvalt suurem kui huntide oma (Busch 2007). Samuti võivad lambakarjas käia karud ja ilvesed, kuid hunt kui kiskjate ühine sümbol saab tavaliselt süü enda kaela. Näiteks Norra kiskjate jälgimise andmebaas Rovbase.no näitab, et hunt oli aastatel 2010–2014 süüdi vaid 7% Norras kiskjate murtud lammaste tapmises.

Ühendriikide kalanduse ja eluslooduse amet (U.S. Fish and Wildlife Service) on kinnitanud, et huntide kisklus kariloomadele küll eksisteerib, kuid see on liigi kui terviku puhul ebatüüpiline käitumine. Samuti on leiutatud kariloomade kaitsmiseks tõhusaid meetodeid, mis Eestis veel levinud pole. Parim meetod on karjakoer (keda peaks olema üks 50 lamba kohta). Ka inimese kohalolek on oluline: uuringud näitavad, et juba paar korda nädalas ümber lammaste ala jalutamine vähendab kiskluse ohtu märgatavalt. Teatud määral kaitseb lambaid ka elektriaed (eriti tõhusalt koos karjakoeraga). Ööseks võiks lambad lauta tuua. Siin aitaks riigi toetus karjakasvatajatele, kes soovivad oma loomi kaitsta.

Oht inimesele

Hirm esindab pigem hundi sümboolsust kui tegelikku füüsilist ohtu. Põhja-Ameerikas pole teadlased suutnud dokumenteerida ühtegi juhtumit, kus hea tervise juures metsik hunt oleks inimest rünnanud (v.a 2005. aastal Kanadas, kui prügimäel toitunud ja inimhirmu kaotanud ning inimesi toiduga seostama hakanud hundid tapsid üksinda liikunud noormehe). Euroopas on huntide rünnakuid inimestele küll esinenud, kuid tunduvalt vähem, kui arvatakse. Teiste suurte karnivooride ja ka muude loomaliikidega võrreldes on hundid ühed ohutumad (Linnell et al. 2002).

Ainuüksi Ameerika Ühendriikides ründavad kodukoerad miljonit inimest aastas (neist 16–18 juhtumit lõpevad surmaga). Pruunkarud tapavad maailmas kokku keskmiselt 950 inimest sajandis. 20. sajandi alguses tapsid tiigrid aastas ligi 1000 inimest. Isegi närilised, maod, ämblikud, skungid, rebased, põdrad, hirved ja kas või mesilased on inimestele tekitatud vigastuste poolest huntidest märksa ohtlikumad.

2002. aasta suures uurimuses leiti, et viimase 50 aasta jooksul olid täie tervise juures hundid tapnud neli inimest Euroopas, neli Venemaal ja mitte ühtegi Põhja-Ameerikas. Marutaudis huntide puhul olid need arvud viis, neli ja null. Euroopas oli toona umbes 10 000 kuni 20 000 hunti, Venemaal 40 000 ja Põhja-Ameerikas 60 000 (Linnell et al. 2002).

Rünnakuid inimestele on põhjustanud marutaudis, kisklusest motiveeritud või provotseeritud hundid (Linnell et al. 2002). Peale marutaudi ja provokatsiooni soosivad rünnakuid harjumine (habituation) ehk inimhirmu kaotamine ja vahel ka inimeste seostamine toiduga ning ekstreemsed sotsiaal-keskkondlikud tingimused (näiteks Eesti 19. sajandil). Viimaste hulgas võib nimetada saakloomade vähesust metsas, laste kasutamist karjastena, inimeste seostamist toiduga (kariloomade tapmise, prügi söömise ja järelevalveta laste metsas liikumise tulemus) ning suhtelist vaesust maainimeste seas (Linnell et al. 2002).

Huntide arvukuse kasv ei suurenda ohtu inimesele, kui nimetatud tegurid on kontrolli all. Nüüdseks on need probleemid suures osas kõrvaldatud: koerlaste vaktsineerimise tõttu marutaudi peaaegu ei esine, Euroopa metsades on saakloomade üleküllus, lapsi ei kasutata enam karjastena ega saadeta üksi metsa marjule, tule jaoks puid korjama või niisama mängima. Samuti on viimastel sajanditel hundi inimhirm kasvanud tohutuks peaaegu väljasuremiseni viinud küttimise tulemusena. L. David Mech on kirjeldanud hunti kui põhjapoolkera kõige inimkartlikumat looma. Hunt on lausa nii kartlik, et kui leiab inimese oma koopa juurest, hülgab ta pigem pojad, kui ründab inimest (erinevalt näiteks karust).

Põhjamaa loom

Jutul, nagu tuleks hunt talvel näljast ja külmast nõrkenuna inimeste kodudesse lapsi sööma ja vaat et tuppa soojagi, pole mingit tõepõhja. Huntidel ei ole talvel külm! Hunt on põhjamaa loom, kellel on väga soe kahekihiline kasukas. Mida külmem ilm, seda mõnusam on tal olla. Suvel aga vaevleb hunt palavuse käes ja on loid.

Ka toidu poolest on hundil talvel lihtsam. Hirved, põdrad ja metssead ei maga talveund ning on toidu vähesuse tõttu pisut nõrgemad ja hõlpsamini kättesaadavad. Küll aga võib mõni väga haige hunt, näiteks kärntõve all kannatav isend, kellel karvkate peaaegu puudub ja kes enam metslooma püüda ei suuda, viimases meeleheites suunduda küla poole. Küla vahele võib vahel harva hulkuma sattuda ka terve, kuid üksik hunt, kellel pole enam karja. Samuti võib juhtuda, et hunt järgneb küla vahele liikuvale saakloomale.

Paratamatult satuvad hundid konflikti koertega: kodukoer on hundile konkurent või saakloom olenevalt tõust ja kontekstist. Huntide asurkonna läheduses on koerte ketis hoidmine äärmiselt ohtlik. Inimesel aga piisab vaid hunti pisut hirmutada, näiteks kiviga visata, kui ta juba minema jookseb. Tähele tuleks panna hundi põgenemisteed, kuigi statistika kohaselt ründab ka nurka aetud ja provotseeritud huntidest vaid vähemus (Linnell et al. 2002). Harjumise vältimiseks tuleks selliste isendite puhul rakendada hirmu tekitavaid meetodeid, mis aga ei pea olema surmavad.

Oht hundirünnaku ohvriks sattuda ei ole küll olematu, kuid tervete huntide provotseerimata rünnakud on üliharvad ja inimene ei kuulu huntide saakloomade hulka (Linnell et al. 2002).

Konkurent ulukite jahis

Huntide konflikti jahikoertega motiveerib kisklus või territooriaalsus, olenevalt jahikoera tüübist. Jahikoerte kaitseks arendati Rootsis hiljuti tõhusad elektrišoki abil toimivad kaitsevestid, kuigi need ei kaitse koera jalgu ega pead. Jahikoera kaitseb ka kelluke kaelarihma küljes. Selle metalne kõla annab huntidele märku inimese tulekust, kuigi peletab ilmselt peale huntide eemale ka jahiulukid. Tõepoolest ohtlik on lasta koerad lahti huntide territooriumil.

Eriti Põhja-Ameerikas on levinud arvamus, justkui oleks hunt süüdi saakloomade hävinemises. Hundid võivad saakloomade populatsiooni nii kontrolli all hoida, hävitada, suurendada, vähendada kui ka üldse mitte mõjutada. See oleneb teiste tegurite koosmõjust, nagu elupaiga kaotus, üleküttimine ja külmad talved (Busch 2007). Kui need tegurid on kontrolli all, siis on jahimeestel põhjust tunda huntidest hoopis rõõmu, sest pikemas perspektiivis tugevdavad hundid saakloomade populatsiooni.

Rohelise maailma hüpotees

Üks selle sajandi suurimaid teaduslikke saavutusi on rohelise maailma hüpoteesile tõestuse leidmine. Miks on maailm roheline? Teadlased pakkusid 1960. aastal, et taimestiku mustrid on kujunenud peamiselt herbivooride toitumise tulemusena. Kisklus aga kujundab herbivoorsust. Nii kujuneski välja alternatiivne vaade populatsiooni regulatsioonile: kiskjate karnivoorsus (Eisenberg 2010).

Rohelise maailma hüpoteesi tõestamisel mängis olulist osa troofiliste kaskaadide avastamine. Toiduahela võib jagada kolmeks troofiliseks tasandiks: esimese tasandi moodustavad taimed, teise herbivoorid ja kolmandasse kuuluvad kiskjad. Rohelise maailma hüpoteesi kontrollides avastati, et igas sellises süsteemis toob kiskjate tasandi eemaldamine kaasa herbivooride arvukuse plahvatusliku tõusu ja taimestiku ületarbimise (Eisenberg 2010). Seejuures on oluline osa just tugiliikidel (keystone species), kelleks on ökosüsteemi dominante kiskja, kes määrab saaklooma populatsiooni arvukuse, jaotatuse, suuruse, koosseisu ja mitmekesisuse. Tugiliik jahib domineerivat saaklooma valikuliselt, on suurekasvuline, väga mobiilne ja ulatusliku toitumisalaga. Tema eemaldamisel ökosüsteem laguneb. (Eisenberg 2010). Üks selliseid tugiliike on ka hunt.

Parim näide troofilistest kaskaadidest ja hundi rollist looduses on Yellowstone’i ökosüsteem Ameerika Ühendriikides. Sealsed metsad olid juba suremas, kui 1995. ja 1996. aastal taasasustati rahvusparki hundid. Juba kaheksa aasta pärast märgati, et hundid olid muutnud põtrade ja hirvede käitumismustreid: nad vältisid toitumist jõeäärsetel aladel, sest seal on huntidel hõlbus varitseda. Seetõttu oli jõeäärsel taimestikul (sh paju, haab, pappel) võimalik kasvada täispikkusesse ning pakkuda elupaika laulu- ja rändlindudele, samuti kobrastele. Kopratammid ja -kanalid pakkusid omakorda elupaika saarmatele, ondatratele, veelindudele ja kaladele, kahepaiksetele ja roomajatele.

Hundid vähendasid ka koiottide arvukust, mis tõi kaasa jäneste ja hiirte arvukuse suurenemise. Need omakorda olid toiduks röövlindudele, rebastele, nirkidele ja mäkradele, kelle arvukus samuti suurenes. Hundid tegid elu lihtsamaks ka karudel, kaarnatel ja valgepea-merikotkastel, kes maiustasid huntide murtud saakloomadega. Olen ka ise Yellowstone’i rahvusparki külastades vaadelnud, kuidas hundid jagavad piisonikorjust grislikaruga.

Peale ökosüsteemi liigilise mitmekesisuse taastamise mõjutasid hundid maastiku füüsilist geograafiat: taastuv taimestik vähendas erosioone ja stabiliseeris jõesängid ning mullastiku. Seega loovad hundid nišše ja annavad elu paljudele teistele liikidele. Pelgalt küttimissurve suurendamine põtradele ja hirvedele ei anna sama tulemust, sest ei muuda nende käitumisharjumusi.

Kas Eestis on piisavalt palju hunte?

19. sajandi alguses elas Eestis arvatavalt 2000 hunti, nüüd on eesmärk säilitada sügiseti enne jahihooaja algust 200–230 isendit. Eesti punases raamatus (2008) on hunt märgitud ohulähedase liigina, peamine oht on küttimine ja salaküttimine. Põtrade, metskitsede ja punahirvede arvukus on juba aastaid liiga suur (hoolimata küttimissurve kasvust), mõjudes kahjustavalt taimestikule.

Viimasel ajal on hakatud rääkima huntide ja koerte hübriidide ilmumisest. See näitab, et huntide populatsioon on liiga väike ja küttimissurve neile liiga tugev, põhjustades karjade lagunemist (osa hunte peab otsima paaritumishooajal partnereid koerte seast). Spekuleerida võib ka hariliku šaakali ilmumise üle: mõned teadlased arvavad, et šaakal on Euroopas ökoloogilise niši poolest võrdväärne Põhja-Ameerika koiotiga, kelle leviala laienes piirkondadesse, kus hunte nappis (Busch 2007). Seega annab meie ökosüsteem märku huntide vähesusest.

Meie ja ka enamiku teiste riikide hundipopulatsioonide majandamisel on senini mööda vaadatud paarist olulisest bioloogilisest faktist. Esiteks lähtub majandamine minimaalse elujõulise populatsiooni tagamisest. Geneetilist mitmekesisust rõhutades on teadlased võtnud huntide puhul kasutusele nn 50 : 500 reegli (Laikre 1999, Liberg 2005): et kindlustada populatsiooni säilimine lühiajaliselt, peaks tegelikult paarituvate isendite arv (ehk geneetiliselt efektiivne populatsioon) olema minimaalselt 50, mis teeb populatsiooni koguarvuks 150–200. Populatsiooni säilimiseks pikaajaliselt (vähemalt sada aastat), peaks paarituvate isendite arv olema vähemalt 500.

Loodetavasti satub Eestisse ka Venemaa ja Läti hunte, mistõttu saab siin hakkama pisut vähema kui 500 paarituva isendiga. Siiski ei ole minimaalse elujõulise populatsiooni strateegia olemuselt kooskõlas troofiliste kaskaadide teadusega. Ökosüsteemi perspektiivist lähtudes oleks vaja keskenduda hoopis ökoloogiliselt efektiivse populatsiooni tagamisele, mis võimaldaks hundil olla tugiliik. Kuigi ökoloogiliselt efektiivsete populatsioonide suurus on suhteline (ökosüsteemid on keerulised ning varieeruvad ajas ja ruumis), on teadlastel võimalik määrata troofiliste kaskaadide protsesse standardsete taimestikuproovide abil (Eisenberg 2010).

Ennekõike tuleb suurendada inimeste tolerantsust huntide vastu, et populatsioonide majandamisel võiks pöörata rohkem tähelepanu ökoloogiliselt efektiivsete populatsioonide tagamisele. Kesksed tegurid on kõigi huvirühmade arvestamine ja ulatuslik avalik teavitustöö. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes teavad huntidest rohkem, suhtuvad neisse positiivsemalt. Kanada bioloog Paul Paquet on nimetanud hunte metsiku ja puutumatu looduse baromeetriks.

Osa siinsest uurimistööst on tehtud Norra ja Eesti teaduskoostöö projekti EMP151 “Loomad muutuvates keskkondades: Kultuuriline vahendatus ja semiootiline analüüs” raames.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Jahimees 1 (2016): 62-66.



Artikli autor koos tegemist on sotsialiseeritud hundiga Wildenburgi loomapargis Saksamaal
AUTORIST
Laura Kiiroja on lõpetanud Tartu ülikooli semiootika ja kultuuriteooria magistrantuuri (2014), spetsialiseerudes zoosemiootikale. Ta on norra ja ameerika tunnustatud hundiekspertide käe all hunte ja inimese-hundi suhteid õppinud alates 2012. aastast. 2014. aastal läbis Laura kolmekuulise praktika Wolf Parkis (IN) USA-s. Alates 2015. aasta maist sotsialiseerib ta hunte looma heaolu suurendamise eesmärgil Saksamaal Wildenburgi loomapargis.

Kirjandus
Busch, R. H. 2007. The Wolf Almanac: A Celebration of Wolves and Their World. Guilford: The Lyons Press.
Eisenberg, C. 2010. The Wolf’s Tooth: Keystone Predators, Trophic Cascades, and Biodiversity. Washington: Islandpress.
Laikre, L. 1999. Conservation Genetics of Nordic Carnivores: Lessons from Zoos. Hereditas 130: 203–216.
Liberg, O. 2005. Genetic aspects of viability in small wolf populations (with special emphasis on the Scandinavian wolf population). Stockholm: Swedish Environmental Protection Agency (Naturvårdsverket).
Linnell, John D. C. et al. 2002. The fear of wolves: A review of wolf attacks on humans. Trondheim: Norsk institutt for naturforskning.
Lin, H. 2013. Balancing Stakeholder Interests for Sustainable Wolf Population Management in Sweden. [Master’s thesis]. Uppsala: Uppsala University, Department of Earth Sciences.
Mech, D. L. 1970. The Wolf: The Ecology and Behavior of an Endangered Species. Minneapolis: University of Minnesota Press.
Tønnessen, M. 2011. Umwelt transition and Uexküllian phenomenology. An ecosemiotic analysis of Norwegian wolf management. [Doctoral dissertation]. Tartu: University of Tartu Department of Semiotics.