In memoriam: Viimane võttepäev ja teatrivalgus
Pime mees.
Tegelikult nägija, meil öeldakse selgeltnägija, või äkki on õigem hoopis selgelt nägija... Koer on tal ka teejuhiks maa peal. Mingi kummaline turbani moodi müts ja puust pikk kepp. Kas äkki pühaku sau?
Seisan, habe õieli, õigeusu kirikus, laulatus käib. Ja siis tormab see sisesilmadega mees kirikust välja – kui vana mehe kiiret lahkumist ikka saab tormamiseks nimetada...
See mees on Peeter Jakobi, õigemini seda meest mängib Peeter Jakobi. Ja pilt on aastatagusest sügisest. Sulev Keedus teeb filmi “Mehetapja”.
Võtte vaheajal räägib Peetri kolleeg ja sõber Toomas Suuman lugu, kuidas ta kodus oma lapsele peab vastama, miks isa ära oli. “Isa oli tööl.” − “Mis töö see on?” Suuman mängib selle maha, kuidas ta ei saa lapsele vastatud, et issi töö on seista 12 tundi külmas sügiseses kirikus. Näitleja töö.
Ja viimane jutt, mida me Peetriga rääkisime, oli sellest, et aasta pärast kohtume kindlasti, kui elu vahepeal juhuslikult kokku ei vii… Keeduse sügisvõtted jäid pooleli, et järgmisel sügisel jätkuda.
See oli selline lõbus ja õnnelik Peeter, kes teatas, et saab nüüd ometi habeme maha ajada, tulevaks sügiseks kasvatab uue. Ses filmis oli enamiku meeste rolli saamise peapõhjuseks habe. Kas Peeter nüüd jõudis sel habemel kasvada lasta?
Oktoobri alguses on järjekordne võttepäev. Peetrita ... hingedeaeg ja sügisvalgus.
Olen elus endaga hakkama saamiseks kasutanud üht Peetri elust rääkivat legendi. Mul on see meeles nii. Noor Peeter Jakobi on asunud tööle Tallinna Viktor Kingissepa nimelises Akadeemilises Draamateatris. See ei pruugi nii olla, aga võib olla ka, et Peeter tuleb esimest korda tööle otse “Viimse reliikvia” võttelt, kus tal on Ivo Schenkenbergi roll. Voldemar Panso laseb ta kohe samal päeval lahti. Ja Peeter ütleb oma kuulsale õpetajale: “Ega mu isa ei lubanudki mul nii kehvas teatris töötada.”
Olen elus kehvades olukordades ikka mitu korda ennast selle mõtte väljaütlemisega lohutanud: mu isa ei luba mul selles kehvas lehes töötada; mu isa ei luba kehvalt kirjutada. Selles on midagi. Midagi enamat kui tavalises vaimukuses.
Siis, kui me Peetri sõbra Eerik Ruusiga Rakvere teatrist mere äärde põgenesime ja ennast sinna unustasime, korjas just Peeter meid sealt üles õigel ajal, öeldes, et korjab udulehtrikud kokku. See aitas mind ja aitab ka nüüd, kui teda enam ei ole. Peeter, kelle nekroloogi ja surma juurde lisatakse väljend “pärast rasket haigust”, jõudis suvel Sagritsa muuseumi etendusele, et sõber Ruusi laval näha.
Laine põrkab vastu maad. Veel üks. Šahh. Veel üks laine ja veel.
Nekroloogidki on kirjutatud liivale. Mu viimane pilt Peetrist on palju täpsemalt Sulevi filmil, detailitäpsemalt. On alles kindlasti. Mul praegu on tunne, et ei taha seda näha.
