Ivo Linna kümne aasta eest: 60 mind eriti ei üllata


Ivo Linna
Ivo Linna 2009. aasta kevadel Tallinnas.Foto: Ilmar Saabas

12. juunil tähistab Ivo Linna 70. sünnipäeva. Maaleht korraldas laulikuga ühe pikema jutuajamise kümne aasta eest. Loe, millest kaks vana sõpra toona vestlesid!

Paarikümneaastane tuttavolek sünnipäevalapsega annab mulle võimaluse seekord eirata küsitletava teietamise nõuet. Kuigi — kes see Iffile ikka nii väga teie ütlema peab. Ei ütle ju?

Oo! Oled vana mees juba?

Vana känd lausa. See arv mind eriti ei üllata. Kümme aastat tagasi tulnud 50 oli mu elus suurem pöördepunkt. Võtan eputada kuulsate meestega, kas või näiteks Georg Otsa või Eri Klasiga, kes on öelnud, et noh, kui ikka 50, siis tuleb teha üks korralik pidu.

Minu jaoks see oligi seda, märk oli suurem, ikkagi keskikka jõudmine, siis küllap mõtlesin natuke rohkemgi nende läbikäidud teede peale. Pärast seda, pärast viiekümnendat, on see eluke kuidagi ajatult edasi tiksunud, nii et see praegune 60. on minu meelest lihtsalt üks arv.

Ja kui mu sõpradel ja mul eneselgi tekkis idee seda tähistada kontserdiga kodulinna rahvale, siis tundus see idee tore. Kui see mingi sabakergitamisena tundubki, siis mõeldud see nii polnud. Võtame reedel asja lõbuga ja vanuse peale ma ei mõtlegi. Tervis enam-vähem ja siis polegi ju tähtis, oled sa 30 või 60.

Kas on sellegipoolest kartus, et mõned laulud elus laulmata jäävad?

Oh, jääksid ka siis, kui inimesele oleks elamiseks 500 aastat antud. Kui sul on sees mingi programm või teha tahtmine, siis jäädki seda tegema, teedki viimase hetkeni. Õnneks me ei tea, millal see hetk tuleb. Rabelemist kui sellist, seda jah olen jõudnud viimasel ajal kärpida. Ja kohati see õnnestubki. See aeg jäi ikka noorusesse, kus sai ohjeldamatult proovi tehtud, ohjeldamatult mängitud-lauldud ja kõik see tundus siis maailma tähtsaima asjana.

Seotud lood:

On neist tähtsaimatest asjadest midagi väga nihu ka läinud?

Oi-oi, on küll. Olen lindistanud oma mitusada laulu ja nende hulgas on päris mitu, mida senini piinlik kuulata. Kui mõni neist raadiost tuleb, keeran nupu ära. Kui veel nihu minemisest rääkida, siis ka üsna paljud esinemised on ikka täitsa aia taha läinud.

Miks?

Kas ei olnud parasjagu ise vormis või tuli see nooruse kogenematusest. Muide, üks neist säärastest on juhtunud ka minu juubelilaval siinsamas Kuressaare lossis. Õnneks ammu!

Estraadilauljaks saab ehk õppida küll, iseasi, mida keegi selle õpituga hiljem laval teha suudab. Kas oled ka n-ö tüüpilist häälekoolitust omandanud?

Häälekooli vast nii palju, kui mu omaaegne keskkooli lauluõps Niina Kesküla seda mulle anda suutis. Ta oli üldse mu kõikide aegade lemmikõpetaja. Muud koolitust kahjuks mitte.

Ah jaa, ükskord ammu, mingi võistluskontserdi ajal filharmoonia tagaruumis tutvustati mulle Georg Otsa. Tema ütles mulle peale tere-tere veel ka, et noormees, te peaksite tähelepanu pöörama oma diktsioonile. Muide, see oli üks väga tõsine ja vajalik õpetus.

Teine hea mees, kes mind õpetanud, on Sergei Fatkin… Too ütles, et kui sa juba kord lavale lähed, siis kummarda, tervita ja naerata. Ja et kui sa tahad laulja olla, peab sul olema soov minna lavale, ilma et keegi sind sunniks.

Ohtlik oleks olnud pigem selline õpetaja või eeskuju, kes püüab sinust teha enese klooni. Mulgi on olemas kümneid lauljaid, keda olen püüdnud järele ahvida — küll Georg Otsa, küll Mäksi või Joalat. Õnneks ei ole külge hakanud. Pidev praktika tekitab sinus oma suhtumise, ja seda praktikat on mul õnneks jätkunud.

Küllap on neil lihtsam, keda on algusest peale õnnistatud suurepärase tämbriga. Nii ei saagi ma senini aru, miks näiteks Peeter Tooma ei tahtnud edasi lauljaks jääda. Neid on teisi veel, selliseid jumalast antud tämbriga, kes tulevad välja ja ongi valmis. Mina küll valmis ei olnud. Kõik, mis mul on, on vigadest õpitud.

Praegugi, kui mul see Supernovaga plaat välja tuli, kuulasin hoolega autosõidu ajal üle ja kohe tekkis tunne — kõik lood võiks uuesti sisse laulda, tuleks palju parem.

Eks ole ka õnnestumisi juhtunud. Lähed lihtsalt stuudiosse, aeg sobib, viis sobib, kõrgus sobib, tekst ka — tulebki kohe, hakkab isegi endale meeldima.

Loe veel

Maailm on laule täis. Ehk leiad sealt siiski, mida teistele eelistad — ükskõik kelle poolt laulduna.

Üks mees, kui ta laul raadiost kõlab, paneb mind nuppu lausa põhja keerama — Ray Charles. Tal küll minu meelest ühtegi kehva lugu pole. On ikka jumala anne. Kui väljamaalt edasi sorkida, siis veel Tom Jones, Ella Fitzgerald, Frank Sinatra — neid võin ikka ja jälle kuulata.

Kodumaistest rääkides, siis eks me Georg Otsa ole ju kõik kiitnud. Kui teismelisena ta lugu “Kallim, hõbedaselt sul…” kuulsin, meeldis muidugi mulle ka, aga alles nüüd vanast peast hakkad aru saama, kui hea ta tegelikult oli. Üldse mitte harva ei pane koduplaadimasinasse tema sisselauldut ja eriti just ooperiaariaid.

Tuleb mõni noorematest ka meelde?

Läheb vist jälle eputamiseks, aga olin tõesti meelitatud, kui meie noor lauljatar Lea Liitmaa, too Blacky, kinkis mulle oma esimese plaadi ja ütles sinna juurde, et temast olla laulja saanud ainult tänu minule. Küll oli soe tunne!

Lauljatüdrukutest meeldivad muidugi veel ka Ines, Maarja-Liis — nemad on ikka saavutanud oma taseme ja muudkui laulavad. Neid eesnimelisi lauljaid on ju eesti sedasorti muusika lausa täis, aga nad laulavad enam-vähem üht sorti muusikat.

Ah jaa — möödunud aasta superstaar Jana Kask laulis ju seda “Laula mu laulu, helisev hääl” suurepäraselt. Mulle endale meeldib ka seda ikka veel laulda. Tema tegi seda teistmoodi, ja hästi tegi. Aga üldiselt on eesti muusika väga paksult lauljaid täis.

On see hea või halb?

Mida kirevam üks kaleidoskoop on, seda parem ju. Küll aeg teeb oma korrektiivid ja “megastaarid” vajuvad ära. See on ülemaailmne nähtus. Saab ju ajada oma eluõnne ka aegade süüks, aga seda on alati tehtud. Ise tegime samuti. Küll olime liiga karvased, küll inisesime läbi nina.

Joala kohta leitigi omal ajal vastav sapine termin — mikrofonilaulja. Et kui sa ilma võimendita laulda ei suuda, polegi sa mingi laulja. Meil oligi ehk omal ajal selle võrra kergem, et lauljaid oli ikka tüki vähem. Olen üsna kindel, et kui oleksin jäänudki kõrtsilauljaks, poleks ma praegu küll enam seda tööd teinud.

Paras, ja palju õnne!