Kõik ju teavad tema pronksist “Metskitse” Tallinnas Nunne tänava haljasalal. Mõnigi on jalutanud Rahumäe kalmistul kahetornilise Kaarli kabeli juures mööda punasest graniidist hauatähisest, mida valvavad kaks egiptlikku öökulli või näinud Tartus Raadil kõrget öökulliga Juhan Luiga hauatähist.

Tartu Ülikooli aulas on Koorti pronksist mälestusmärk Vabadussõjas langenutele ja Julius Kuperjanovi keeritssammastega hauatähist teavad samuti paljud. Aga alati, kui neid nimetatud ja üsna tuntud kujuritöid näeme, ei tulegi meelde, et need on raiunud või valanud sama mees, Jaan Koort.

Kumu kunstimuuseumi näitus on korraldatud nii, et kõigil oleks mõnus vaadata ja tahtmise korral saaks ka midagi huvitavat teada. Kas või näiteks, et 1924. aastal ehitas Koort ateljeepinnaks ümber otse praeguse Kumu muuseumi naabruses asunud Peeter I hobusetalli. Tal oli seal väike loomaaed, ja Koorti armsad hirvepead ning öökullid ja põrsad ongi loodud tema enda koduste loomakeste järgi. Ta oli meie skulptoritest esimene loomakujude vormija.

Üks osa näitusepinnast on pühendatud Jaan Koorti kaunile kaasale Mari Koortile, kelle eri materjalis portreed õhkuvad veel tänagi kujuri lausa jumaldavat õrnust ja austust oma elu armastuse ja nelja lapse ema vastu. Koort on modelleerinud ka kõiki oma lapsi.

Milline on Jaan Koorti jalajälg meie kunstis? Ta oli uuendaja, kes astus pinnale, kus enne teda olid liikunud August Weizenberg ja Amandus Adamson. Nemadki oma akadeemilises laadis väljapeetud kujudega jõudsid kodumaile alles hiliseas.

Jaan Koort tõi Eestisse osakese sajandialguse Pariisi modernsest arusaamast kaasaegsest kunstist. Teda huvitas ajatu ja igikestev kaunis vorm. Võiks öelda, et ta oligi meie kunsti suurimaid vormimeistreid.

Koort oleks võinud ehk olla ka üks meie nimekamaid maalijaid – eksponeeritud maalid on erandlikult meeleolukad, nii sajandi alguse Pariisi agulivaated kui natüürmordid, kus kallile Pärsia vaibale võivad olla seatud näiteks kooritud kartulid või küüslaugud. Muuseumidest ja erakogudest on näitusele koondatud kogu Jaan Koorti loomingu paremik. Sealhulgas ka ilus valik keraamilisi dekoratiivnõusid, mis on põletatud siinsamas Kadriorus. Kirg keraamika vastu viis Jaan Koorti 1934. aastal Venemaale, Moskva-lähedase Gzeli keraamikatehase peakunstnikuks. Seal kohtas suurt meistrit ka tema liiga varajane surm. Koort ei olnud 1935. aastal Moskvas kopsupõletikku surres veel 52aastanegi.

Näitus jääb avatuks 28. aprillini. Muuseumi keraamikatöötuba korraldas esimese keraamikakursuse 26. jaanuaril ja korraldab neid veelgi. Eraldi programmid on mõeldud vaegnägijaile, kes “näevad” kujusid kätega.