“Lilleoru on kõigepealt inimese sisemaailma tundmaõppimise koht,” ütleb külalistepäeva ekskursioonijuht Ave Oit. Ekskursioon viib meid savikrohviga kaetud roo-maja ja roigastest tööriistakuuri, kompostikastide ja peenarde, templi ja väepaikade juurde. Jalutame Lilleoru südames olevas lilleõiekujulises Elulille pargis.

Parki ümbritseb pajudering – puud sümboliseerivad paindlikkust ja vastupidavust. Pargi servas kõrgub indiaani püstkoda tipi. Veidi eemal seisab tilluke Maha Munindra tempel. Selle sees elab pühakuju. Kuju on elustatud ja tal on oma päevarütm, räägib Ave. Sellepärast võib templisse minna vaid siis, kui uksed on avatud.

Muruplatsi servas on tähistatud karmast vabanemise koht ehk pattude andeksandmise paik. Seal võetakse palumise peale ära patud, vabanetakse minevikutaagast. Selleks tuleb rääkida oma mure ära ja öelda: “Armas Looja, võta see mult palun ära!”

Selle lähedal olevasse destruktiivsesse jõupaika see-eest kohale ei minda. Sinna visatakse kivi, kuhu olete enne oma viha või muu paha tunde sisse laadinud. See on vana indiaani komme.

Lilleoru sai alguse Ingvar Villodo aastatetagusest mõttest teha kuhugi Tallinna lähedale loodusesse õppimiskoht. Praegune keskus on sellest aja jooksul välja kasvanud. Ja kasvab edasi. Lilleoru naaberkrundile on kerkimas ökoküla 50 inimesele.

Lilleoru üks alusõpetusi on Lõuna-Indiast pärit krija jooga. “Krija jooga võimaldab kristlasel saada paremaks kristlaseks, budistil paremaks budistiks, muhameedlasel paremaks muhameedlaseks ja ateistil paremaks ateistiks.” See joogi S.A.A. Ramaiah mõttetera juhatab Lilleoru kodulehel sisse krija joogat tuvustava artikli. Nõnda ongi Lilleoru avatud eri õpetustele, kust tahes maailma nurgast need pärit poleks.

Ave räägib, et Indiaga on Lilleoru rahval eriline side, kuid sealsed õpetajad on öelnud, et see kõik on ka meil olemas olnud, lihtsalt kaduma läinud.