Järjejutt: Esimese kangelase lugu

Juust oli nõnda hea, et seda veeti nii sugulaste juurde Tallinna kui ka Peterburi turule. Tallinna sugulased saatsid omakorda Alūksnesse igal aastal jõuludeks kasti peent veini, šokolaadi ja muud nasvärki.

Kui ema Marija 1909. aastal suri, hakkas pere nooremaid poisse, suuri mürakarusid, kasvatama vanem tütar Anna Ģertrūde, kes oli isale abiks ka majapidamises.

Jānis Ķirsons kui hästi seltskondlik inimene oli 1908. aastal asutatud Alūksne Haridusseltsi esimese juhatuse liige, 1918–1919 selle juhataja. 1910. aastal osales ta aktiivselt Alūksne esimese progümnaasiumi asutamises. Kool sai ruumid tallist ümberehitatud hoones vana lossi kõrval.

1905.–1906. aastal tammusid seal Vene karistussalklaste hobused. Oma 100. sünnipäeva intervjuus okupatsioonimuuseumile meenutas Edīte, kuidas mustsajalised kasakad mõisa õuel loopisid hobuste jalge alla hunnikute viisi punase hõnguga mõisasepa raamatuid, mis ära põletati. Tema ise oli tookord viieaastane.Ka Edīte õppis progümnaasiumis (esimesed neli klassi) ning pärast Alūksne gümnaasiumi lõpetamist 1917. aastal sõitis sugulaste Muischneekide (Muižniekside) juurde Tallinna, et seal õppida toona moodsat masinakirja, joonistamist ja võimlemist. Neiu unistas võimlemisõpetajaks saamisest ning oli valmis minema Rootsi, et seda eriala omandada. XX sajandi alguse emantsipeerunud neidudele olid “kehalised püramiidid”, sport, tants, ratsutamine need alad, millega tegeldi väga andunult.

Eriti südamlik suhe kujunes Edītel täditütar Helene ning tädipoegade Roberti ja Nikolaiga. Tallinnas elati I maailmasõja ajal üle ka Muischneekide perekonna tragöödia: Helene vendade Roberti (1899– pärast 1916) ja Johann Berend Gottliebi (1894–1918) ning nende onupoja, Eesti vabaduse eest langenud Johann Muischneeki (1883–1918) surm.

Tallinnas elas Edīte väikeste vaheaegadega kolm aastat, kuni ta 1921 abiellus Voldemars Kubuliņšiga (1893–1942) ja noor perekond asus elama Lätimaale.

1927. aastal ostsid Kubuliņšid parun von Vietinghoffilt Alūksnes maja, mis 1911.–12. aastal oli ehitatud hotelliks. Kuni II maailmasõjani asus selle maja I korrusel internaadiga eesti kool, kus õppisid piiriäärsete külade eesti lapsed. Sealsamas elasid ja töötasid kaks eesti õpetajannat.

Mu vanaisa Voldemars Kubuliņš oli üks aktiivsemaid Läti Talunike Liidu liikmeid – partei Vidzeme osakonna juht Alūksnes. Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati ta Venemaale ning hukati vangilaagris 1942. aastal.

Olen ka ise sündinud represseeritute perekonnas Siberis ja alles nüüd mõistan, miks perekond 1963. aastal Läti NSVsse naastes kõike toimunut varjas või sellest vaikis: nii taheti mind ja mu venda kaitsta.

Järgneb

Vaata ka Eesti Vabariigi 95. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste programmi ning vabakava
või lisa oma sündmus kalendrisse