Jätkumisele mitte määratud film
Aleksandr Mandrõkini viimaseks jäänud film “Perekond Männard” oli märgilise tähendusega — nn Eesti aega kujutavaid filme ju ei tehtud.
Hoopis hiljem tehtud “Wikmani poisid” ja “Tuulepealne maa” küll kujutasid nn eelmist Eesti aega, kuid mängufilmi vallast pole ühtegi näidet tuua.
Võib küll üles lugeda Viktor Kingissepa lood — “Surma hinda küsi surnutelt”, “Detsembrikuumus”, ka “Põrgupõhja uus Vanapagan” või isegi “Nipernaadi” –,
aga ikkagi jääb mulje, et ei armasta filmitegijad seda aega.
Pole meil ju ka “Tõe ja õiguse” neljanda osa ekraniseeringut, puudub filmina “Elu ja armastus”.
“Perekond Männardi” stsenarist Valter Kruustee on Tallinna Kinostuudio stsenaariumiosakonna toimetaja, juba enne mitu korda osalenud ka stuudio stsenaariumivõistlustel. Ta astub nüüd samasse ritta Aadu Hindi, Ants Saare ja Egon Rannetiga — meie esimene plejaad filmikirjanikke. Plaan oli kirjutada kolm lugu, esimene perioodist 1918–1924. Selle toobki kinolinale Aleksandr Mandrõkin.
Järgmised kahe perekonna — vaesed ja revolutsiooniliselt meelestatud Männardid ning jõukad (väike)kodanlased Neiderid — lood kulgevad hilisemal ajal. Kõigepealt juunis 1940 ja Teise maailmasõja päevil ning kolmandas filmis 1960. aastatel.
Peeter Volmer, vaese noormehe Ilmar Männardi osatäitja, ütles kümmekond aastat tagasi telekaamera ees: “Küll on hea, et need järjed jäid tegemata.”
Küllap vist.
Aleksandr Mandrõkin lahendas lood stalinliku filmikunsti, sotsialistliku või kriitilise realismi võtmes, kus “pahad on pahad ja head on head”. Vaatamata stamplikele lahendustele, nimetasid omaaegsed kriitikud seda filmi Mandrõkini “tubliks sammuks edasi”. Stuudio portfellis lebas tema “Libahundi” stsenaarium. Õnn, et seegi jäi uue põlvkonna tulekut ootama.
Evi Rauer pidas oma vaese pere ema osatäitmist elu parimaks kinorolliks. Debütantidest pakub huvi Sulev Nõmmiku esimene ekraanilkäik sõjakooli kadetina. Terje Luik on oma aja särav täht. Tartu ülikooli tudengile Peeter Volmerile jääb Ilmar tema ainsaks filmirolliks.
Boris Kõrver tegi oktoobripühade tähistuseks ekraanile toodud “Perekond Männardi” muusika “Internatsionaali” motiividel. Kui filmi rünnati 1960. aastal Tartu ülikooli filmiklubis toimunud esilinastusel, oli ründajate eestvedaja Artur Alliksaar, kes peagi lahkus ust paugutades.
Ust paugutas varsti ka Mandrõkin. Kõrver olevat olnud ainus, kes jäi tudengite ette seisma, andes mõista, et tema tugines klassikale ega ole milleski süüdi.
Huvitav, kuidas võtaksid selle filmi vastu praegused tudengid?
“Perekond Männard” (1960)
- Režissöör Aleksandr Mandrõkin
- Stsenarist Valter Kruustee
- Operaator Konstantin Rõžkov
- Helilooja Boris Kõrver (1917–1994)
- Kunstnik Peeter Linzbach (1902–1973)
- Osades: Paul Ruubel (1913–1970), Evi Rauer (1915–2004), Endel Nõmberg (1924–1993), Peeter Volmer (1941), Rudolf Nuude (1909–1980), Hilda Sooper (1908–1996), Terje Luik (1941), Sulev Nõmmik (1931–1992), Olev Eskola (1914–1990), Asta Vihandi (1929–1993), Alfred Mering (1903–1988) jt.
Terje Luik: “Perekond Männard” oli üks pseudoajalooline film
Enne “Perekond Männardit” oli Terje Luik mänginud peaosa õige populaarseks saanud filmis “Vallatud kurvid” ja oli niisiis juba kogemustega näitleja.
“Kohe kui mind filmi kinnitati, hakkasid proovid peale,” mäletab Terje Luik. “Aga ma tegin ju siis mitut filmi korraga.”
Terje Luik peab silmas nii “Ohtlikke kurve” kui ka Riia kinostuudios tehtud “Kuraditosinat”. “Tööd oli kõvasti. Alustasin ka osalemist “Bensiinijaama kuningannas”.”
Selle kohta, miks just tema filmi võeti, arvab Terje Luik, et ilmselt oli teda kinolinal märgatud.
““Perekond Männardis” mängisin Helmit, semmisin seal ühe teisest perest pärit revolutsioonilise poisiga, keda mängis Peeter Volmer. Mul pole praegu aimugi, kus ta on ja mis tast on saanud,” räägib Luik.
Aga Volmeri märkustega stsenaarium on siiani Terje Luige käes. “Minu oma oli kadunud, siis me trehvasime Peetriga ja ta andis mulle oma. Kui ime kombel veel kokku juhtuksime, siis oleks palju, millest rääkida,” leiab Luik.
Ta meenutab veel, et pidi selles filmis kandma kaht patsi. Nende tegemine oli aga asi omaette, sest Terjel endal tegelikult patse polnud.
Tema meelest oli “Perekond Männard” pseudoajalooline film. Nõukogulikult tendentsliku tõlgendusega. “Millega see asi lõppes, ma kahjuks enam ei mäletagi.”
Näitlejad olid, nagu tollastes Eesti filmides ikka, kohalikust tippklassist. “Rohkem oli mul seal tegemist Rudolf Nuudega. Võtete ajal sain nimelt teada, et Nuude on minu kaugelt sugulane. Me klappisime kenasti.”
Terje Luik tunnistab, et näitlejaks saamise soovi pole tal kunagi olnud. “Tahtsin saada hoopis režissööriks. Ning lõpuks läksingi seda ala ju Moskvasse õppima.”
ILMAR PALLI
