Legendaarne on ta lause, mis paljudesse peadesse salvestunud: „Aja­kirjanikud võime olla, inimesed peame olema.” Tänasedki ajakirjanikud saavad Tartus oma tarkused kätte Juhan Peegli nimega auditooriumis. Juhanist on kirjutatud raamatuid ja artikleid. Hulgi.

Kas sel taustal on mul üldse midagi olulist lisada? Midagi sellist, mis ei klassifitseeruks lihtlabaseks lugeja aja varguseks ja trükimusta raiskamiseks? Nii küsisin eneselt, saanud Õpetajate Lehe kolleegidelt palve midagi oma õpetaja Juhani kohta kirjutada.

Suur väikeses

Riburada tulid meelde hetked Peegliga, millest olen ka varem vestnud. Näiteks see, et mu esmakohtumine Peegliga oli veidi ehmatav. Ju olin ta enese jaoks väga-väga suureks mõelnud. Ühelt poolt loomulikult teadsin ma Juhan Peeglit kui ajakirjanike koolitamise isa, kellest rääkisid kodus ka mu vanemad – nemadki ju Peegli õpilased. Olin ajalehes ja televiisoris Peeglit silmanud.

Ning siis, kui viimaks seisin auväärt vastuvõtukomisjoni ees ja nägin elusuuruses Peeglit, olin parasjagu pettunud. Nimelt kogesin omaenese ihusilmaga, et see kuulus mees polegi paarimeetrine hiid, kelle käeviibutusest kerkivad mäed ja jalalöögi paigast hakkavad välja voolama allikad. Sain oma suureks pettumuseks aru, et Peegel on üks pisut trullakas, rõõmsasilmne, ümaranäoline halli peaga onu. Pigem väike kui suur. Nii jõudiski minuni tänu temale arusaamine, et tõeline suurus võib tegelikult olla väiksus.

Raskuse kultus

Või siis meenutus teisest suurest üllatusest, mis saabus selle järel, kui Peeglile õppetöö üleküllust, liigrohkust kurtsime. Tema aga seepeale hoopis … piibliraamatu jutuks võttis. Samas ta ju teadis, et ülikooli maja oli nuhke triiki täis ning ühel nõukogude professoril polnud Brežnevi ajal kindlasti paslik oma õppureile piiblist rääkida.

Aga tema ütles me kurtmise peale nii: „Lapsukesed, mitte kusagil pole kirjas, et elu peab kerge olema. Isegi piiblis pole öeldud, et elu peab kerge olema. Elu ongi raske ja ebaõiglane …” Tükk aeg sai selle üteluse peale ähitud ja puhitud, seda ka mitmel-setmel moel tsiteeritud. Aga virisema me enam ei kippunud. Pigem salvestasime sententsid pähe.

Või siis takkatippu kogemus kunagisest soveediaegsest jõuluõhtust, mis oli punakombe kohaselt loengutega täidetud. Küll lunisime Peeglilt varem koju saamist, aga tema pidas meile hoopis … jõulujutluse. Rääkis jõuluõhtust ühes eestiaegses kinos, kus näidati filmi Kristuse kannatustest. Et aga vaatajaid olnud vähevõitu, otsustanud kinomehaanik projektori veidi kiiremini tööle panna, et jõuluõhtul rutem koju jõuda. Nii juhtunudki, et Kolgata teed läbinud kiirluubis näidatav Jeesus juba keskmise kapakuga, enesel rist seljas … Paraku aga kaevanud keegi kinomehaaniku tembu peale ja see saanud ametist lahti.

„Ja nii ma ütlengi teile, lapsed, et isegi jõuluõhtul ei tohi teil kiire olla, isegi jõuluõhtul peate kõik oma tööd korralikult ära tegema, nii ütlen ma teile!” Nii kostis Peegli moraal kui jõulujutluse õpetussõna. Salvestasime needki sententsid pähe.

Tagantjärgi saime aru – teades, et me kirikusse ei pääse, korraldas professor meile auditooriumis jõulujutluse. No mida võiks hing veel ihata!

Õpetuse puudumine

Kui lugeda Peeglist kirjutatud mälestusi, silmata temast voolitud artikleid, koorub ikka välja üks oluline tähelepanek. See, milleni jõudsin oma ajus tuulates nüüd samuti. Nimelt – peaaegu mitte keegi pole mitte kusagil meenutanud seda, kuidas Peegel üliõpilasi õpetas.

Jah, paljudel on meeles ülikooliaja pärlid. Ikka Marju Lauristini välkudena säravad loengud, Peeter Vihalemma võõrsõnadest kubisevad hillitsetud ülesasted, Andrus Saarega koos raadiostuudios veedetud pikad tunnid helisid kuulates, saateid monteerides ja ümber monteerides …

Aga Peegli loengud. Ta rääkis pigem enda ette kui esinedes. Pigem mõtiskledes kui kustumatuid tõdesid kuulutades. Tema õpetuse sisu polnud faktide plejaad ja teooriate torm, vaid tasane inimlikkus. Tegelikult selline inimlikkus, mis tuli õppureil ise avastada, kuulates lugusid Eesti ajakirjanduse ajaloost või kogedes teatrilaval mälestusi ühe noore mehe esimesest sõjasuvest.

Sel taustal on äraütlemata loomulik ja loogiline jõuda välja ehk isegi kõige tähtsama Peegli õpetuseni, mis aga õpetusena ei kõlanud: „Ma ei tee ajakirjandust endale ega ülemustele, vaid oma rahvale.” Seegi sentents sai justkui iseenesest pähe salvestatud.

Suur õpetus tuleb tõesti õpetamata. Suure Õpetaja tunnus, Juhan Peegli seni avaldamata saladus on õpetamise puudumine. Sel määral puudumine, et pea iga tema õppur hakkas ise enesele õpetajaks. Sai ise asjadest aru, arvates, et need ongi tema enese mõtted. Siis salvestaski sententsid.

Vaat selline kaval õpetus.

P.S. On totrus kuubis ja üsnagi häbiväärne, et Juhan Peegli nimelist ajakirjandusstipendiumi on kulka väidetava rahapuuduse tõttu välja antud vaid aastail 2009 ja 2010.