Jürgen Rooste patukustutuskiri


Jürgen Rooste patukustutuskiri
Jürgen Rooste.Foto: Sven Arbet

Jürgen Rooste tõi avalikkuse ette oma värske luulekogu „Suur sume/suur tume“.

Ega enam palju avameelsemaks minna ei saa, võin kinnitada. Istusin mõni aeg Jürgeni kõrvallauas ning võin tõdeda, et mis meelel, see keelel, mis keelel, see paberil, mis paberil, see trükis, mis trükis, see kaupluses, mis kaupluses, see lugejate laual.

Edasi läheb muidugi keerulisemaks, sest teekond lugeja südamesse on sutsu keerulisem kui kõik eelloetletu.

Minu südamesse need luuletused läksid. Võib-olla seetõttu, et mees otsekui vaevleb iseenda käes (eks luuletaja olegi ju lõke, milles ta ise põleb), otsib põhjendusi, selgitusi, isegi vabandusi, miks ta selline on, miks ta just nii käitub ning miks teda maailmale üldse vaja võiks olla.

Rooste seob end selles kogus tihedalt ning lõplikult lastega. Käib nendega matkal, pakub võileiba. Mõtleb neile, kui nad juba magavad. Ühesõnaga: on isa. Selline isa, nagu ta tahab olla, võib-olla salamisi ka selline, nagu ta saab olla. Sest elu pole midagi sellist, mis on luuletaja kätes. Pigem on luuletaja ise elu kätes.

Tõelise luuletaja olemus on ju olla ebapüsiv, voolav, teiseks muutuv. Aga teiseks muutuvana ei saa olla see mees, kes igal hommikul sama värskelt ning kainelt lipsu ette seab, auto süütevõtit keerab ning tööle sõidab.

Jürgenil polegi autot, lipsu kannab ta ka harva. Aga lapsed tal on. Nii maailmas kui ka südames. Hea, et nüüd ka luuletustes. Lapsed kasvavad suureks, loevad, mõtlevad – meil on/oli siis selline isa. Vaevles ise, vaevas teisi, armastas ise, armastas teisi.

Luulekogu teise poole patukustutusteema ongi armastus. No ühe teise naise vastu. Selle, kes pole tema lastega üldse seotud. Või kui, siis nii palju, et teinekord juhtus isegi nii, et kui poeet lastega jalutas, mõtles ta selle teise peale.

Luuletaja võib mõelda, sest nagu öeldud, on ta iseenese lõke. See ei põle, kui halge juurde ei viska. Aga mida võimsam tuli, seda kiiremini tühjeneb halukorv. Ning tulebki minna uue riida juurde. Kasvõi vargile, valutava südamega.

„Suur sume/suur tume“ ütleb autori kohta paljugi. Võib-olla kõik. Kui, siis jääb häirima mõni liiga lihtne riimirida. Aga Rooste ongi tahtnud minna lihtsat teed, sammuda läbi suure sumeda selle suure tumeda suunas, mis tuleb nagunii ning millest võitu saamiseks on ainus viis temast kirjutada