"Kui ma usuks, et me läheme kellegi tegemata tööd tegema, siis ma poleks nõus 128 km kaugusele sõitma," rääkis Aarma. Samas polnud tal ette kindlat teadmist selle kohta, kuidas talgud kulgema hakkavad või millise suuna mõte võtab. "Mõttetalgud pole ju ette valmistatud näitemäng, millega ma harjunud olen, vaid häppening.Ma ei tea, millisest teemast ma hammastega kinni hakkan, kui näen, kes mu ees seisavad."

Kindlasti tulevad Aarma hinnangul arutusele viisid, kuidas praegusest raskest olukorrast üle saada. "Samas on igal pool mured erinevad," lausus talgujuht. "Ühine on aga see, et inimesed viitsivad, tahavad, raatsivad koos mõelda. Ning mõtlemine toob alati mingi tulemuse."

Üks, millest Aarma sõnul kindlasti mööda ei minda, on naiste asend ühiskonnas. "Naistele pannakse liiga suur vastutus, aga antakse liiga vähe õigusi," kinnitas abikaasa, isa ja vanaisa. "Samas algab just naisest kodu, kodust aga terve riik."

Paik, kus Aarma talguid juhib, on tema kunagine kodukool, mis praegu kannab nime Raeküla gümnaasium. "Sinna minnes tunnen osalemiskohustust, vastutust," rääkis ta. "Omaaegne väike külakool kujundas mind, tal on oluline roll selles, milline ma nüüd olen."

Kunagine koolilaps loodab näha ka oma kunagisi koolikaaslasi või muid tuttavaid. "Kunagistest õpetajatest on aeg kahjuks üle käinud," sõnas ta.

Ennustuste kohaset on Raekülas koos 40-50 inimest.