14. juunil 1941 küüditas okupatsioonivõim Eestist üle 400 juudi, mis oli kümme protsenti juudi kogukonnast. Üle saja nendest hukkus nõukogude vangilaagrites.

„Kuid arvude taga on üksikud inimsaatused, kodudest ilma jäänud perekonnad, vanematest lahutatud lapsed ja paljud katkenud elud. Puruks kistud Eesti juudi kogukonna saatus,“ ütles president Ilves.

Juudi kogukonna liikmed osalesid Vabadussõjas ja iseseisva Eesti riigi ehitamisel, kuid kaotasid kultuurautonoomia pärast nõukogude okupatsiooni algust, mil aktiivset juudi kogukonda püüti suruda totalitaarse süsteemi ahelatesse, tõi Eesti riigipea välja. President lisas, et kõik terrorirežiimid vihkavad alati iseolemist ja kodanikualgatust ja kardavad inimesi, kes ise mõtlevad ja vabalt tegutsevad.

Samuti juhtis president Ilves tähelepanu, et nüüd on kahe totalitaarse režiimi — kommunismi ja natsismi — ohvrite mälestusmärgid ühes ja samas kohas, sest Rahumäe kalmistul asub ka Holokausti ohvrite mälestusmärk.

“Need režiimid olid oma olemuselt sarnased, vihkamine sundis neid hävitama inimesi füüsiliselt ja vaimselt. Meie kõigi õnneks ei suutnud nad tappa lootust ja usku, need režiimid on kadunud ja meie saame täna elada taas vabas Eestis. Vabadusetahe võitis vihkamise,” kõneles president Ilves, langetades pea kõigi kurjuse ohvrite mälestuseks.