Vahel harva satun nüüd teleris nägema ühel või teisel kanalil kalapüügisaateid ega jõua ära imestada, kui palju möla ja lärmi käib tänapäeval kalapüügi juurde. Sellest tehakse igal juhul sõu, olgu tiigil või ookeanil. Saan muidugi aru, et tegelikult on see äri, kalli kalapüügiatribuutika reklaam. Tegijatest on saanud tarbijad.

Kooliajast mäletan üht Inglise filosoofile Francis Baconile (16.-17. saj) omistatud lauset: “Kui ürgajal oleksid inimesed olnud nii lärmakad, siis oleksid metsloomad nad kergesti üles leidnud ja ära söönud.“ 16.-17. sajand! Kui see mees oleks õnnetul kombel sattunud meieaegsele rokk-kontserdile, siis ei oleks metsloomi läinud vajagi.

Kõigist poistest sellel veskitammil oli sel hetkel ainult ühel kodus isa olemas. Jossif ei olnud veel maha kärvanud ja kahe poisi isad pääsesid sunnitöölaagrist alles 4-5 aasta pärast tulema. Ülejäänud, mina nende hulgas, jäidki isa ootama. Tommi isa Sass oli osanud ära põigelda nii Vene kui Saksa sõjaväest, ehkki välist ihuviga ei paistnud sel mehemürakal olevat. Isegi küüditamisest oli ära pääsenud, olgugi majaomanik. Sass oligi siinkandis kõige luksuslikuma varustusega õngemees. Tal olid klikiaegsed kokkupandavad bambusridvad, värvilised hanesulest ujukid ja igas mõõdus konksud. Ja värviline suitsupits. Sass prügikala ei püüdnud. Tema pani suure konksu otsa ööussipuntra ja liigutas seda 6-meetrise lati osas sügavamas vees. Neli-viis havi sai iga kord.

Kui muidu voolas Vigala jõgi, mõni kutsus Konovere, mõni Rapla jõeks, läbi Rapla alevi kui paras nire, siis Sõerumäe paisu taga oli 4-5 meetrit vett. Oma sarapuuridvaga ja Karlutilt ostetud konksuga püüdsin paari nädala jooksul paarkümmend särge-ahvanet. Kuni ükskord havi minu särjele peale sattus ja selle koos konksuga minema viis. Uue konksu eest nõudis Karlutt juba 20 kopikat, sest jäätise hinda olevat tõstetud. Seitsmeaastasele käis see üle jõu ja kalapüügis tuli teha paus.

Aga sõrm oli saatanale antud.

Põnev oli kaaslastega vadrata suveööl jõekäärus, lõke sooja andmas ja lõkkesuits sääski peletamas, endal värske oksakuhi külje all. Või koguni heinaküünis, mis oli suisa luksushotell. Meeldiv ärevus alati hinges, sest püügile jäetud harkunnad tõotasid varahommikuks üllatusi. Vanemaid kui neljateistaastasi oli harva öistel kalapüügikäikudel. Need käisid koolivaheajal tööl, taskuraha teenimas.

Igasugune kalapüük nõuab varast ärkamist. Meie õnge- ja unnapoistena tõusime kell kuus, hiljem merel läksime angerjaõngi välja võtma nelja paiku, enne kui päike angerjad õnge otsast minema peletab.

Viiekümnendate keskpaiku ilmus kohalikku kinorepertuaari ühtäkki Ameerika film Tarzanist. Et see oli alla kuueteistkümnestele keelatud, siis ei lasknud uksevalvurid kedagi minuvanust saali. Aga filmi nägime – rohkem küll kuulsime – ära. Avastasime, et Rapla kultuurimajas, kus filmi näidati, on maja taga käimla aken lahti. Ronisime sealt sisse ja liikusime lavale ehk teisele poole ekraani. Nii vaatasime terve filmi ekraani tagant ära. Kõige enam avaldasid muljet Tarzani sõjahüüd ja tema uskumatult kiire ujumistehnika.

Nii sai Johnny Weissmüllerist meie suur iidol rohkem kui üheks aastaks. Temast sai omamoodi äratuskell. Kui mõni kambajõmm ei saanud varahommmikul kuidagi voodist või heinalakast välja, siis tuli hoovis Tarzani sõjakisa teha ja poiss oli õues vupsti. Ja kõik hakkasid usinasti kroolistiilis ujumist harjutama. Mäletan selgesti, kuidas Vello Saarso, meie kandi poiss, kellest hiljem sai teenekas kaugesõidukapten, tema pojast Mardist aga ümberilmapurjetaja, ujus esimest korda kroolistiilis üle jõe ja hõiskas kaldalolijaile: “Poisid, vaadake, mina ujun krouli!“

Kuuekümnendatel elasin Tartus. Südalinnas Emajõel olid mõned enamasti vanemad mehed, kes iga sobiva ilmaga latikat püüdsid. Üks vanamees õngitses päev päeva järel puulodjas otse kaarsilla all. Istusin mõnikord kaldapingil, konspekt põlvedel, ja tegin mõttes vanamehest oma õpingukaaslase: üks lehekülg soome keele grammatikat – väike latikas, viis lehekülge NLKP ajalugu – suur latikas. Kui lugemisisu otsa sai, oli vanamehel kümme latikat käes.

Vähemalt üht korda mäletan, kui Kaarsilla ja Turuhoone vahelisel kaldapealsel korraldati ülelinnaline õngitsemisvõistlus, kus osavõtjaid oli lastest raukadeni, nende seas mitmeid tollal Tartus hästi tuntud inimesi. Publikut oli rohkem kui punalipupäevade paraadil.

1966. aastal elasin noore naisemehena Ujula tänavas kehvas seisukorras eramaja üüritoas. Mõnelgi õhtul leotasin tonkasid ujula paadisillalt. Ujula latern heitis veidi valgust ja latikat tuli vägevalt, suurim oli kolm kilo. Ei olnud ime, kui vahel ka angerjas konksu otsa jäi.

Samas kehvas üürimajas elas koos naise ja väikese pojaga Artur Lind, teadlane, kellest sai Eesti molekulaarbioloogia rajaja, akadeemik ja paljude tänapäeva tuntuimate geeniteadlaste õpetaja. Tollal oli ta minu jaoks lihtsalt erakordselt tore inimene ja parim latikapüüdja, keda teadsin. Latika ja angerja söödaks on vaja ööusse, mida püütakse öösel niiskelt pinnaselt taskulambiga ja mille kättesaamiseks peab olema osav.

Ühel pimedamal vihmasel ööl võttis Artur mind kaasa ja me läksime üles mäkke, Raadi kalmistule. See oli öiste ussipüüdjate paradiis, kusjuures selleks ei pidanud tallama hauaplatse, vaid olema osav saaki näpsama teerajakeste rohtukasvanud servadest. Laternate järgi otsustades oli mehi paarkümmend, kusjuures enamasti kõik tundsid kõiki häältpidi.

Kui algas suitsutund ja istet võeti, algas kalameeste klubi kõnekoosolek.

Kalamehejutud inimestest
Jüri Škubel

Minu abikaluri tunnistuse number oli 372 ja see kehtis aastatel 1976 – 1992. Selle aja jooksul sai näha vaeseid olusid, samas suhtelist kalarikkust, brežneviaanat, perestroikat, liidu lagunemist ja palju huvitavaid ja ebahuvitavaid inimesi, kellega kuivamaamehena ei oleks iialgi kohtunud.