Kaljo Kiisa ebaõnnestunud film, kus näitlejad andsid endast parima
“Me olime kaheksateistkümneaastased” oli Kaljo Kiisale režissöör-lavastajana kolmas mängufilm.
Kaks esimest — “Jääminek” (1962) ja “Jäljed” (1963) — õnnestusid igati. Mõlemad kuuluvad meie filmiajaloo paremikku, eriti “Jäljed”, millest sai alguse ka Kiisa koostöö kirjanik Ants Saarega, kes pidas sel ajal ka stuudio Tallinnfilm peatoimetaja ametit.
Ebaõnnestunud töö
Kui enamasti on ühel või teisel režissööril pärast debüüti ebaõnnestunud teine film, siis Kaljo Kiisal juhtus see tema kolmanda linateosega, kahjuks!
“Me olime kaheksateistkümneaastased” langes kohe pärast selle valmimist ägeda kriitikatule alla. Isegi üleliidulises ajakirjanduses paigutati see halbade filmide kategooriasse.
“Me olime kaheksateistkümneaastased” valmis kirjanik Ants Saare originaalstsenaariumi põhjal ja käsitleb ühe väga valusa ajajärgu algust Eesti rahva ja maa ajaloos. Sündmustik hargneb aastal 1940. Iseseisev Eesti Vabariik lakkab olemast — nõukogude võimu kehtestamisega nimetatakse seda nüüd Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.
Teema on muidugi ränk. Selle põhjal, kuivõrd tuntavalt kannavad filmis püstitatud probleemid aja märki, võib oletada, et tegijaile avaldati “ülevalt poolt” päris tugevat survet.
Muidugi ei õigusta see pealiskaudset suhtumist filmitavasse ja illustratiivsust. Tekstid, dialoogid ja kõned mõjuvad mitte lihtsalt räigelt, vaid ka lamedalt, ilma alltekstita.
Tegelaskujude karakterid on edasi antud liiga mustvalgetena. Neid, kes iga hinna eest püüdsid Eesti iseseisvust päästa, näidatakse üdini negatiivsetena ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loojaid-tekitajaid ülipositiivsetena. Nii ühe kui teise leeri karakterite puhul ei toimu kogu filmi jooksul vähimatki arengut.
Kõigele vaatamata on näitlejad andnud endast parima — nii vanad kui noored. On ju filmi peategelasteks elluastujad, kaheksateistaastased abituriendid, noored, kes seisid raske valiku ees, kumba poolt valida.
Vaatamata kõigele tõusid siiski esile karismaatilised noored näitlejad Evald Hermaküla ja Peeter Kard, samuti oma näitlejateed alles alustavad Mare Hellaste ja Tiina Ideon. Üksmeelse tunnustuse pälvis Hugo Laur vana muusikaõpetaja Teenusena.
Kui teeks uuesti?
Nüüd, pea pool sajandit hiljem seda filmi vaadates, tekkis mul ootamatult mõte, et oleks huvitav teha sama stsenaariumi põhjal veel üks mängufilm. Olen veendunud, et 1965. aastal tehtud filmi nn negatiivsed tegelased muutuksid seal positiivseiks, ja vastupidi. Üks linateos peaks muidugi arenema sügavuse suunas, mitte libisema mööda pealispinda.
Usun, et uue filmi “Me olime kaheksateistkümneaastased” ekraanile toomine võiks olla päris huvitav eksperiment, kui keegi meie noortest režissööridest võtaks selle töö ette ja ära teeks.
“Me olime kaheksateistkümneaastased” (1965)
Esilinastus Eestis 19. juulil 1965 ja NSVLis 11. jaanuaril 1966 nimetusega “Nad olid kaheksateistkümneaastased”.
- Pearežissöör Kaljo Kiisk (1925–2007).
- Stsenarist Ants Saar (1920–1989).
- Peaoperaator Jüri Garšnek (1939–1980).
- Osades: Evald Hermaküla (1941–2000), Mare Hellaste, Peeter Kard (1940–2006), Tõnu Aav (1939), Einari Koppel (1925–1978), Kaarel Karm (1906–1979), Heino Mandri (1922–1990), Hugo Laur (1893–1977), Ants Eskola (1908–1989), Grigori Kromanov (1926–1984), Rudolf Nuude (1909–1980), Aksel Orav (1929–2003).
Vanad filmid on ETV2 eetris laupäeva õhtuti kordusega pühapäeval.
