Filmitegu näib lihtne (liigagi lihtne, on see üldse stsenaarium, või kulgemine?) – kogud kokku mõned ilusad püüdlikud inimesed, mingi loo, mingi juhtumi, suhted, ängi. Ütled just parasjagu. Ja salvestad peaasjalikult salapärast ütlematajätmist, näitad rusuvat tormist tühermaad. (Kas sellisena kujutatakse ette eesti filmi? Või moodsat mitte-Hollywoodi?) Ning lased meid helgel õrnal ilul vaid põgusalt riivata.

Lisaks on “Ballaadis” mõni lummav sümbol, värvid õigeks ja raamid mõõtu seatud.

Õunpuu puudutab asjadega, mis meie (ma muidugi ei räägi kõigi eest) elus on, toidab me ruumi me endi mööbliga. Äratundmine on garanteeritud, läheb korda – kurat, mul on sama jama. Teotult triivides, jõuetult hulpides nägemusetuses, jõuetu muutusteks, juhitamatu, tahteta ollus, kusagil kaugel õnnest, rõõmust, unistustest. See olen mina, võsa, kivi, jälg, minevik. Suur loomine.

Mingis mõttes on “Ballaad” minu lugu. Eesti lugu, rahvuslik äratundmine, rahvuslik identiteedikriis. Aga miks? Tegelikult mulle ei meeldi mu elu ja mulle ei meeldi see äratundmine. Tahan elada hoopis suurt tegusat sirgjoonelist elu, tunda suurt rõõmu lihtsatest asjadest ning olla uhke õnnestunud valikute üle. Mida ilusamat elu elad, seda viletsama filmi sinust saab. Jama peab olema, muidu ei saa filmi teha.

Film on samasugune nagu elu. Elu võiks olla teistsugune. Me oleme näitlejad.

Me oleme ootel, justkui valmis, aga ootame veel. Veel ei juhtu midagi, ei julge nagu, ei taha esimene olla. Ja kuhu jääb südikus, kirg? Elu on lummav sirin, mis meid halastamatult oma rüppe on põiminud. Tore on olla näitleja. Mängida elufilmis omaenese kandvat rolli. Ma mängin hästi, vaadake.

Teete filmi, tehke! Aga elu on ikka parem.

Liiga ühtlane on kõik “Ballaadis”. Aga tahaks üles ja siis alla, tahaks tugevat tõuget ja jõudsat tõmmet, tahaks puudutust, rohkem puudutust tahaks. Palju rohkem. Aduda pulssi elu tuiksoonel ja vappuda tundes, kuis tegus süda nõtkeisse soontesse uut rammu pumpab. Tahaks elada.

Õunpuu film? Sama lugu, samad riistad, sama kogemus, sama tulemus. Normaalne. Kahtlemata on see märk heast vormist – hüpates mitu korda järjest sama resultaadi –, aga õnnestumine see ei ole. Tiim toimib, keskmine tase on tõusnud, kinnistunud üha kõrgemal nivool, varsti tuleb sähvatus ära. Varsti.

Muutusi on vaja. Pean muutuma. Tahaks näha, et kusagil keegi on teistsugune, tugev ja uhke ja sirge, teadlik ning jõuline. Kellegi moodi tahaks olla. Kelle moodi? Vajan kangelast. Sootuks läbivat teistsugust on vaja. Tahaks nakatuda ja kaasa tormata, ees olla ja hoogu nautida. Tahaks, et ka minu kirg võiks kord nakatada.

Vajan lootust. Ei taha rohkem ängistust.



FILM

“Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest”

- Režissöör Veiko Õunpuu.

- Stsenaarium Veiko Õunpuu ja Robert Kurvitz.

- Produtsent Katrin Kissa.

- Operaator Mart Taniel.

- Kunstnik Jaagup Roomet.

- Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra.

- Osades: Lauri Lagle, Jaanika Arum, Laura Peterson, Roman Baskin, Peeter Volkonski, Meelis Rämmeld, Rita Raave jt.

- Homeless Bob Production 2013.

- 1 t ja 40 min.

- Draama.