Karl ja Aino. Romeo ja Julia Koikküla kandist
Esimene teave Valgas Tähe tänav 11a toimunud sündmustest pärineb Mart Laari kasvava väärtusega raamatust "Metsavennad" (Tallinn, 1993).
Laar räägib seal Alfred Käärmanni mälestustele toetudes koolitüdrukutest-komsomolkadest, keda NKVD värbas oma agentidena metsavendi välja meelitama. Selliseks pidas Käärmann küllap ka Valgamaal Koikküla Ala-Raubatsi talu 15aastast peretütart Aino Tammit (Laari raamatus ekslikult Tamm).
Sealt algas see kõik...
Laar kirjeldab 1945. aasta novembris juhtunut (lk163-164): "Vahel kujunes NKVD poolt metsa saadetud naisspiooni saatus aga sootuks omapäraseks. Nii olevat julgeolek püüdnud oma teenistusse saada noort Valgamaa taluneidu Aino Tamme, kelle abil loodeti jõuda tuntud metsavenna Karl Tähe jälile. Aino Tamm aga armus
K. Tähte ning asus end koos temaga varjama. Järgnesid haarangud ja varitsused. A. Tamme vanemaid peksti ja piinati. Kui elu kodukandis muutus võimatuks, peideti Aino Tamm ja Karl Täht heinakuhja ja saadeti linna. Teel valvavad hävituspataljonlased torkisid heinakuhja küll tääkidega läbi, kuid õnneks ei tabanud kedagi. /.../
Mõne aja pärast sai julgeolek teada majast Tähe tänaval, kus noored end varjasid. Vastuseks ettepanekule alla anda avasid K. Täht ja A. Tamm ründajaile tule, kuid nähes olukorra lootusetust läksid vabasurma. Korteriperenaise sõnutsi olevat Karli viimased sõnad Ainole olnud: "Sa näed, üle surmavalla ulatan ma Sulle käed." Langenute surnukehad veeti lahtise vankri peal turuni, kus nad vaatamiseks välja pandi."
Üht-teist on lisada ka legendaarsel metsavennal Alfred Käärmannil oma raamatus "Surmavaenlase vastu" (Tartu, 1998). Ja ongi kõik!
Vapustav ja hingekriipiv! Tollased sündmused annaksid kirjanikele ja filmitegijatele ohtralt ainest unustamatute teoste loomiseks. Aino ja Karli, Tammi ja Tähe lugu on neist kahtlemata värvikaimaid. Ometi kipub see vaikselt, ent kindlalt unustusehõlma vajuvat. Nagu palju muudki nendest traagilistest aastatest.
Oore talukoht asetseb Oore männikuteks kutsutavatel Aheru järvest edela poole jäävatel maadel. Siia jõudmiseks tuleb sõita mitu kilomeetrit metsa vahel looklevat teed.
Kuhu küll niisugune tee viia võib, mõtled tahtmatult. Isegi meie lahke teejuht, Aino Tammi sugulane Ilme Kin (vanaisad olid vennad) lööb kõhklema. Kui aga on tee, siis peab see ju kuhugi viima! Ning jõuadki lõpuks paika, mis linnakärast tulnul oma metsarahu ja -vaikusega lausa hinge kinni lööb.
Talu praeguse peremehe Olev Koslovi sõnul ostnud ta selle Rande-nimeliselt mehelt, kes soetanud selle omakorda uusmaasaaja Kapilt. Hinnaks olnud tol ajal 2500 rubla. Kui ajad muutusid, tulnud talu kunagise omaniku tütar Helle Ugur (Aino õde) siia oma vara tagasi tahtma. "Makske mulle 2500 rubla peo peale ning ma võtan oma koli ja lähen päevapealt," oli Olev Koslov öelnud.
2500 rubla tol ajal enam teab mis suur raha polnud, ometi jäi kaup tegemata ning Koslov on tänini siin. Algul kasutas ilusasti korda tehtud Ooret suvilana, nüüd vanema mehena juba püsiva elukohana. "Ugurid on siin veel mõnikord seenel käinud," lisab ta.
Eemalt jälgivad võõraid kivikujudena kaks koera, suurem kikk-, väiksem lontkõrv.
Kaua oodatud esiklaps
Oore kunagisel peremehel Jaan Tammil lapsi polnud, sestap võttis ta endale kasupojaks poisikese Viktori. Oore kuulus tol ajal kahele vennale, Viktori kasuisa oli vaesem ja vähema maaga, pops oma paari hektariga.
Siit metsade vahelt läks noormees Viktor Tammi kosja mõne kilomeetri kaugusel asuva Ala-Raubatsi talu peretütrele Anette Pärnale. See võis olla kusagil kahekümnendate keskpaigas. Ala-Raubatsi oli jõukam talu, mille noorpaar oma töökuse ja ettevõtlikkusega veelgi jõukamaks muutis.
Esiklapse Aino sündi andis miskipärast oodata, kui too aga 30. augustil 1929 ilmavalgust nägi, oli vanemate kiindumus temasse seda suurem. Hiljem sündis perre veel kaks tütart: 1936. aastal Malle-Maimu, kes nüüd elab Raplas, ja kaks aastat hiljem praegune valgalane Helle.
Saatus säästis Viktor Tammil nägemast oma pere edasist saatust. 1940. aasta talvel külmetas ta tõsiselt ning haigestus kopsupõletikku, mees suri oma kodus lähedaste keskel 14. veebruaril 37aastasena. Nii et viis aastat hiljem võidi tütar Aino tabamiseks peksta ja piinata vaid tema ema Anettet. 18. veebruari keskpäeval liikus kurb rong Ala-Raubatsilt lähedal asuvale Laanemetsa apostliku õigeusu kalmistule.
Kuigi kiri hauakivil teatab, et siin on viimse puhkepaiga leidnud Viktor Tammi perekond, usub Ilme Kin, et pereisa kõrval näeb viimset und vaid 1970. aastal 67aastasena surnud Anette. Paneme hauale küünla.
Pärast mehe surma jäi Anette üksinda kolme lapsega aja tuulte rebida. 1944. aastal pistsid taganevad sakslased Ala-Raubatsi põlema. Praeguseks meenutab maja asukohta vaid suur tammepuu. Tammid lahkusid seejärel tagasi isa sünnikohta Oorele. Ala-Raubatsi läks läti päritolu Medniste kätte, kes mõne aasta pärast selle eest Siberisse küüditati.
Noor hulljulge Täht
Oore metsavaikuses süttis ka tõeline sajandi armastuslugu 15aastase Aino ja 19aastase Karli vahel. Üheski sündmust käsitlevas toimikus pole sõnagi sellest, nagu oleks Aino Tammi näol tegu olnud NKVD poolt metsavendi välja peibutama saadetud "linnuga". Harilikult pandi agendid kas siis "heade" või "halbadena" ikka kirja. Hoopis tõenäolisemalt ilmus Karl 1945. aasta juulikuus koos kaaslaste Evald Kondi ja Oskar Möldriga üksildasse ning hästi varjatud metsatallu eesmärgiga saada toidumoona. Karl Tähe koolivenna Elmar Sarapuu andmeil asetses nende punker Oorelt vaid paarisaja meetri kaugusel metsas.
Pole välistatud, et Täht ja Tammi olid omavahel tuttavad juba varem, Koikküla kooli päevilt, kus mõlemad olid õppinud. Siis olid nad mingite tunnete tekkimiseks aga liiga noored.
Pärit oli Täht Laanemetsa külast Jantku talust. Isa August Tähe ülekuulamisel pärast poja surma teatab ta, et poeg kuulus Eesti Leegioni 16aastase poisina 1942. aastast kuni 1944. aastani.
Raamatus "Surmavaenlase vastu" (lk 140) kirjutab Alfred Käärmann ühest oma metsa-aastate kaaslasest: "Tema vanem vend Juhan oli rindel langenud, samuti Saksa väes. Väga hea laskur, kiire reageerimisvõimega. Keskmist kasvu, mustajuukseline, kandis Kaitseliidu vormikuube ja mütsi. Oli relvastatud Vene iselaadiva vintpüssiga ja Vene püstoliga TT. Hiljem oli tal Sturmgewehr, mille sai lahingus tšekistidelt. Liikus väga laial maa-alal, mis ulatus Karulast Koivaliina valda. Tal oli kokkupõrkeid tšekistidega, kus ta ikka osutus kiiremaks..."
Mõistagi polnud Karl Tähe puhul tegu mingi ulja püssipaugutaja või röövliga, milleks üllatavalt paljud eestlasedki kagebeeliku variandi kohaselt metsavendi peavad. Tegu oli noore vabadusvõitlejaga, kelle ohvrid olid eesti rahva mõrtsukad ja äraandjad, kes olukorda arvestades peale surma muud ei väärinudki.
Karl Tähe onu kannab ülekuulamistoimiku järgi otsustades hoopis Zvaigzne (läti keeles täht) nime. Sama nimega on muide ka kuulus lätlastest metsavendade perekond, kes neil aastail Eesti piiri lähistel tegutses. See lubab oletada Karl Tähe läti päritolu vähemasti isa poolt.
Karl Tähe koolivend Koikküla kooli päevilt Elmar Sarapuu mäletab oma poisipõlve lähedasimat sõpra Karli hulljulge natuurina, kes suuskadel armastas alati alla kihutada just kõige järsematest paikadest.
Elmar Sarapuu kodutalu Kopli asus Tähtede Jantku talust paari kilomeetri kaugusel. Koos käidi ka kalal. Jantkul oli pärast sõda mõnda aega rehealuses elanud Karli tädi Berta. Talu mahakiskumise teene kuulub kohaliku kolhoosi esimehele. Elmar Sarapuu kinnitab ka armunute sõitu Jantku talu heinakoormas oma saatuse viimasesse sõlmpunkti.
Karl oli mees missugune! Mõningate märkide järgi otsustades ka poeetilise hingelaadiga. Alfred Käärmann mäletab, et Tähe tänava saatusemaja ostnud hiljem endine Saru Palubi talu peremees August Kond. Kiskunud vana tapeedi seintelt maha ning viinud vanapaberi juudist kokkuostjale. Mõne päeva pärast küsinud juut temalt: "Aga kas sina teadsid, mis seal tapeedi sees oli?" Kond küsinud vastu, et mis seal siis oli... Juut polnud vastanud.
Kuid Käärmann teadis, et Karl pidas päevikut, mille ta enne surma ilmselt tapeedi vahele pistis. Et vaenlased seda kätte ei saaks.
Igatahes paar nädalat pärast Tähe esimest külaskäiku oli Aino jätnud emale lauale kirjakese, milles teatanud, et sõidab Tallinna. Veel kaks nädalat hiljem tuli tüdruk koju ning palus leiba. Et ta peab justkui minema metsa bandiite püüdma. Nii rääkis Anette Tammi pärast katastroofilisi novembrisündmusi oma uurijale ehk piinajale.
Augustikuust alates käis Aino viis-kuus korda kodus juba koos Karl Tähega. Millest siis Anette oli järeldanud, et tütar on ühinenud Karl Tähe jõuguga? Ehk teisisõnu poisisse lootusetult armunud. Veerand aastat kestnud armastusloo kirjeldamiseks läheb tarvis sõnameistri sulge.
Pärast seda käis Anette koos tütre Hellega mitmel korral noortele punkrisse piima-leiba viimas. Üht sellist käiku tollal seitsmene Helle nagu läbi udu ka mäletab. "Sõid ja jõid seal punkri juures ning naersid."
Armastus ja surm novembris
Täht Aino eluteel juhatas talle ka teed kaduvikku. Kaunis suvi, täis päikest ja armastust, möödus ruttu ja päevad muutusid aina süngemaks. Karl, kelle täpne käsi oli mitu julgeolekumeest hoopis teistesse sfäärdesse saatnud, sattus organite üha tihedamasse piiramisrõngasse. Valgas Tähe tänav 11a ühekordses puumajas elas tol ajal Berta Sarapuu, Valga köögitööline ja Karli lihane tädi. Seal püütigi eesseisev talv ja tumenev tulevik üle elada.
Oktoobrikuus hukkusid julgeolekumeeste käe läbi Karli kaaslased Evald Kont ja Oskar Mölder.
17. novembril vahistati Anette Tammi. Ülekuulamise ning julgeoleku kõnekeeles kambrisisese töötlemise tulemusel saadi temalt teada tütre ja tema armastatu asukoht.
Mida see võis antud olukorras tähendada? Küllap sobib oletada, et enne peksti ja piinati naist rängalt. Siis saadeti
tagasi kongi, kus ootas ees mõni (tuttav) maanaine, kes löödut lohutas ja ühtlasi ta keelepaelad avas. Ning teatas siis kuuldust juba sinna, kuhu vaja.
Ent Anette Tammi polnud ainus, kes tolle loo puhul verist hinda maksma pidi. Alfred Käärmann tsiteerib üht samal ajal Valga vanglas viibinut: "1945. aasta novembris toodi Valga vanglasse metsavend Karl Tähe ema, keda oli nii pekstud, et ta kusi verd, ja tema õde..." Küllap jagasid sama saatust ka korteriperenaine Berta Sarapuu, Tähe isa August ja onu Karlis Zvaigzne.
Tähe tänav on vana, lühikese- ja kitsavõitu kulgla linna vanemas osas, koosnedes enamikus eakatest puumajadest. Üheksandat numbrit kandva maja ust võõpamas olev keskealine mees mäletab, et 11a puumaja lammutati siis, kui kerkisid puurajooni taga kõrguvad nõukogulikud kortermajad. Selle koha peal on majadereas praeguseni auk, mis eikellegimaana on lohakile jäänud.
Väikelinna rahu ja vaikust peletades sõitis 18. novembril 1945 siia veoauto Vene püssimeestega. Armastajatele tehti nagu kord ja kohus ettepanek alla anda. Ehk kasutama paindlikku lähenemist, nagu seda tänapäevalgi röövlite suhtes teha soovitatakse. Ent Täht ja Tammi teadsid oma noorele eale vaatamata, et see tähendaks neile kohutavaid piinu ja vintsutusi, mis lõpuks päädiks ikkagi surmaga.
Nii nad ei alistunudki, vaid hakkasid vastu, kuni vaenlase ülekaalukad jõud nad lõpuks vastu seina surusid. Ja siis sündinudki lugu, millest Mart Laari metsavennaraamat kõneleb ning mis Valga kandi elanike seas omal ajal kiiresti levis. Elmar Sarapuu mäletab juttu, mille kohaselt Täht tulnud ukse peale ütlema, et käib korra veel sees ära. Siis kõlanud majast kaks saatuslikku lasku.
1959. aastal rahvaloenduse ajal sattus loendajate hulka ka tollal 21aastane Helle
Tammi, kes neil aastail töötas koos Siberist naasnud emaga Valga krooniliste haigete haiglas. Nagu saatuse sõrm määras tema piirkonnaks just Tähe tänava ning mõistagi ka maja numbriga 11a. Helle mäletab seda kui ülimalt rasket käiku. Ja uut perenaist kui lahket ja sõbralikku inimest.
Õed pole rohkem kui kuuekümne aasta eest toimunust päriselt tänini üle saanud. See on mõjutanud nende elu aastast aastasse. Ikka ja jälle küsivad nad: "Aga mispärast te sellest kirjutada tahate?" Ema polnud neile seoses Ainoga läbielatust kunagi rääkida tahtnud. "Kuid tihtipeale tabasin ta omaette nutmas," mäletab Helle.
Armasta, siis jumal kingib elu
Eesti riigiarhiivi lugemisaalis istub väike ja kõhetu vanem naine, krabistades toimikulehti. Malle-Maimu Tammi tahab teada, kas õel veresüüd ei lasu. Ehk kas kadunud Aino metsas redutades ka mõnd kaabakat teise ilma ei saatnud.
Toimik on nagu tolleaegsed NKVD toimikud ikka - pakkepaberist lehtedele jubeda lilla tindiga veetud venekeelsed jõhkrad read. Ülekuulamistest jääb neid ridu lugedes mulje, nagu vestelnuks kaks inimest omavahel neist asjust rahulikult. Tausta teades aga otsid lehtedelt tahtmatult vereplekke... Ning kuuled kõrvus piinatute karjeid. Pea iga lause järel on piinatav pidanud kirjutama väriseva käega oma allkirja. Tekst aga on keeles, mida ükski neist ei osanud ehk nad on nõustunud suvalise kirjapanekuga.
Malle-Maimu veresüüd ei leia. Korraga võtab ta kotist ümbriku helikassetiga Untsakate metsavennalauludest. "See neljas laul esimesel poolel - "Armasta" - on minu õe kirjutatud!"
Või õele. Kes seda enam täpselt öelda suudab. Untsakate juht Margus Põldsepp mäletab, nagu oleks nad selle laulu hankinud hoopis Karksi-Nuia kandist. Autori kohta aga ei oska temagi midagi öelda.