Karl Ristikivi 100 – postkaartidel


Karl Ristikivi 100 – postkaartidel
Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv.

Ristikivi, üks paremaid romaanikirjanikke me ajaloost, saanuks tänavu 100. Veidi eluvõõra mehe rännud on kokku võetud postkaartides.

“Olen ennast alati võtnud kui lihtsat maapealset rändurit” Nõnda ütles Athos d’Artagnanile. Karl Ristikivi sedasama öelda ei võinuks, sest tal polnud nii lähedast sõpra ja tema ideaaliks pidi olema selline kodu, mis olnuks tema päralt ehk – parema sõna puudumisel – omane.

Kui ta oma ühemehekorterist Solnas kaugemale läks, siis peamiselt vist küll selleks, et pääseda heakodanlikust standardist nelja seina vahel. Ta võis muide rännata ka Stockholmi “sees”.

Ühel päeval oli ta helistanud Asta ja Kalju Lepikule ning küsinud, kas võib mõne aja olla nende kodus Rågsvedis. Lihtsalt niisama, mitte põgenemiseks. Muidugi võis, ehkki Lepikute kodus juba elas neli inimest.

“Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976” dokumenteerib Karl Ristikivi rändamisi Pagulas-Rootsist väljaspoole.

Mul pole midagi selle vastu, kui uurimus kannab mitteakadeemilist pealkirja, nii ongi tegijad talitanud. Postkaartidele on lisatud koostaja alguses pisut kobav saatesõna ning Tiit Pruuli arutlus nendele inimestele, kes loomuldasa turistid.

Kahjuks ei ole kumbki teinud küsimust ühest Karl Ristikivi hingemurest, millest ta ise otsesõnu kunagi ei pihi. See on patt ehk tegu, milles puudub küll süü, aga millele siiski järgneb karistus väljaspool apellatsiooni (kui lähtuda presumptsioonist, et iga patt ei leia andeks­andmist). See tähendab, et pattu ei saa vabandada inimliku eksitusega.

Kes soovib, et ma oleksin konkreetsem, siis patt võib seisneda teise inimese seadmises igavesti sinuga mittevõrdsesse olukorda. Patu faktiline sisu pole siin oluline, sest tähtis on tema mehhanism. Probleemi nõnda tõlgendades tegi pattu Silver Meikar, kui ta kutsus teisi üles olema avameelsed, varjab aga ennast kriminaalmenetluse saladuskattega.

Minu ekskurss ei anna vastust küsimusele, kui põhjalikult valmistas Karl Ristikivi iga oma välisreisi ette. Postkaartidelt ja päevikute võrdlemisest nendega tuleb esile, nagu ta oodanuks kõikjalt muud kui seda, mida ta tegelikult nägi. Tegelikult nägi ta varemeid, pudemeid maailma suurusest enne kaduviku algust ja lihtsurelikke.

Konstantinopol oleks võinud olla tema jaoks teine Rooma, kolmas Rooma ehk Moskva kehastas Ristikivi jaoks kurjust. Head sadamat apostel Pauluse tähenduses saanuks ta leida mõnelt ­Egeuse mere saarelt, aga – kas Karl Ristikivi oskas olla heas mõttes egoist ja heita end ankrusse? Ta looming ei tõesta seda.

Ränduri tee kui saatus elada ilma paigatruuduseta ligendab Karl Ristikivi Gustav Suitsule, kellele see tunne oli tuttav juba kodusest kasvatusest. Betti Alver ja August Sang, mõlemad Gustav Suitsu õpilased, lahendasid sama küsimuse täiesti erinevalt: hilisemal Sangal on rändamine lustlik, Betti Alveril tõuseb esikohale truudus. Ristikivi ei jää nende vahele, vaid hoiab alverlikku joont.

Kuid see on juba mõttekäik väljaspool Karl Ristikivi saadetud postkaarte, mille üks juhtmõte oli kinnitada, et sõbrad on meeles. Meie päevil on ülev selles veenduda.

Tähtvere mõisas 15.10.2012



RAAMAT

- “Karl Ristikivi teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976.”

- Koostanud Janika Kronberg, toimetanud Brita Melts, kujundanud Endla Toots.