Kas emapäev või emadepäev?
Viimaks ometi on kevad käes. Valgust jagub hilja õhtuni, mehed nokitsevad kuuris masinate kallal, naised askeldavad aias, kus lumikellukesed on kergitanud oma teretulnud päid, lapsed sõtkuvad jalgrattaga mööda tänavat, pubisse kulgejat saadab õuekoerakoor ning kassiliivale tehakse kaubahallis allahindlust.
Toonekured on pesas tagasi ja metshaned lendavad põhja poole. Küll on tore näha, kuidas haneparv lennates V kuju võtab!
Mis maailma liigutab
Romaanis “Kunagine ja tulevane kuningas”, mille kuningas Arthuri legendide põhjal kirjutas
T. H. White 1938–58, õpetab poisi saatust ette teadev võlur Merlyn Arthurile (keda kutsuti Wartiks – Harry Potteri looja J. R. Row-
ling on kirjeldanud Warti kui Harry vaimset esivanemat), kuidas olla hea kuningas, järgides loomade ja lindude käitumist.
Merlyn muundab Warti kalaks, kulliks, sipelgaks, mägraks ja metshaneks.
Haned ei vali endale juhti – see ilmub lennu ajal välja loomulikul teel ega ole niivõrd alaline tipphani kui esimene võrdsete seas, kes naaseb demokraatliku elukorralduse juurde kohe, kui parv on maa peal ega sõltu enam tema navigeerimisest.
“Kunagises ja tulevases kuningas” on suurepäraseid tsitaate hulganisti, ent siin üks neile, kes pole enam kollanokad.
““Kurb olemise juures on kõige parem see,” kostis Merlyn ähkima ja puhkima hakates, “kui sa saad sellest midagi õppida. See on ainus asi, mis kunagi pettumust ei valmista. Su keha võib vanaks jääda ja värisema hakata, sa võid lamada öösel ärkvel ja kuulata häireid oma soontes, sa võid tunda puudust oma ainsast armastatust, sa võid näha, kuidas kurjad hullumeelsed su ümber maailma laastavad, või teada, et su au on trambitud jalge alla alatumate vaimude solgiveetorudes. Siis jääb üle ainus asi – õppida. Õppida, miks maailm liigub ja mis seda liigutab. See on ainus asi, mida mõistus kunagi ammendada ei suuda ja millest seda võõrutada ei saa, sellega pole võimalik mõistust piinata, seda ei hakka mõistus kunagi kartma ega kahtlustama ning selle kahetsemisele ei saa mõeldagi. Õppimine on just see, mida sa vajad. Vaata, kui palju on õppida.” (Tõlkinud Krista Kaer.)
Jumalanna Kybele auks
Pühapäeval peetakse Eestis ja veel ligi sajal maal emadepäeva. Nüüdisaegse emadepäeva algatas USA naisõiguslane Anna Jarvis. Tänu temale kuulutas president Woodrow Wilson 14. mail 1914 selle ametlikuks pühaks.
1920. aastatel oli Jarvis aga kibestunud emadepäeva äriks taandamise üle ja kulutas perekonna varanduse kampaaniateks selle vastu, mis tollest pühast oli saanud.
Eestis korraldas esimest korda piduliku emadepäeva 1922. aastal Udernas juhtiv karskustegelane Helmi Mäelo.
Emadepäev ei ole otseselt pärit muistse Euroopa emadepühadest, milliseid peeti näiteks Türgi–Kreeka–Rooma paganliku jumalanna Kybele (Suur Ema) auks.
Anna Jarvis rõhutas, et see peab olema just nimelt ainsuslik emapäev, mil iga perekond austab oma ema, mitte mitmuslik kogu maailma emade pühitsemiseks.
Nii või teisiti, suuremal osal neist pühadest üle ilma on üks ühine omadus – neid peetakse kevadel.
Kui päev ööst pikem
Roomas peeti märtsi lõpul, kui esimest korda aastas on päev pikem kui öö, Kybele auks Hilaria (ladina hilaris – “lõbus, rõõmus”) pidustusi. Siit on pärit nii minu inglise kui ka Hillarite eesti nimi.
Rongkäigus, mille juhatasid sisse rikaste roomlaste või koguni keisri kallid kaubad ja kunstiteosed, kanti Kybele kuju.
Mängude ja lõbustuste sekka kuulus ka populaarne maskeraad, kus võis matkida igaüht, kas või magistraate. Pean möönma, et tundub ägedam kui Helmi Mäelo klaas limonaadi ja kukkel.
Ühendkuningriigis, kus emadepäeva peetakse märtsis, on see tava saanud alguse teistmoodi. XVI sajandil oli inimestel kombeks paastuaja keskel käia oma “emakirikus” – piirkonna peakirikus.
Edaspidi anti sel päeval majateenijatele vaba päev, et nad saaksid emakirikus käia koos oma perekonnaga.
Sageli oli see ainus kord, mil tervel perekonnal oli võimalik kokku saada, sest muudel puhkudel teenijatele vabu päevi ei antud ja kohtumisi takistas tööaegade ebaklapp.
Lapsed korjasid tee äärest lilli, et neid kirikusse viia või emale kinkida.
Minu lapsepõlve ajaks 1950ndatel oli sellest saanud ilmalik püha, ent ikkagi tegime koolis kaarte (liim oli tollal vedel ja käis pudelis ning õhuke majapidamispaber rebenes kergesti) ja kinkisime emale lilli.
Kütkestav Koidula
Emadepäevaks olgu siin Lydia Koidula 1865. aastal kirjutatud võluv “Emasüda” ka inglise
keeles.
Luuletuse tundelisus on kulgenud eemale eesti regivärsi vintskest maailmast (võrdle: “Millal maksan eide vaeva, / eide vaeva, hella piima, / eide suured surmapäävad, / eide valjud vaevapäävad, / eide kalli kasvatuse?”) ja vorm on saksalik – neljarealised lõppriimiga salmid.
Näivast lihtsusest hoolimata on see siiski kütkestav luuletus, mida tasub nautida.
Elame, näeme.
Tõlkinud MATI SOOMRE
Emasüda
Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.
Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!
Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgvad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad –
siis emasüda ilmsiks läeb!
Siis veel ü k s paik sul üle jääb,
kus nutta julged igal aal:
truu, kindla emarinna naal!
Mõnd kallist südant kaotsin,
mis järel’ nuttes leinasin,
aeg andis teist mul tagasi:
ei e m a s ü d a n t – iialgi!
LYDIA KOIDULA
A Mother’s Heart
There is a place within this world
where faith and love and joy lie curled
and everything that’s fine and rare
will always find a refuge there.
Do you understand a mother’s heart?
Constant and sound from the very start!
With your joys it loves to share
and your sorrows will help you bear.
When people change from good to bad,
friendship and praise is not to be had
when all around is contempt and hate
faithless and loveless is your sad fate –
a mother’s heart is always there!
A place that you will always share,
cry away dashed hopes and fears
on mother’s breast through all her years!
Some dearest treasures I may lose
and after mourning find repose,
time for me my grief will sever
but mother’s heart I’ll miss – forever!
Tõlkinud HILARY BIRD
