Kas kunagi keedeti Saare- ja Hiiumaal soola?

On arvatud, et Põhja-Saaremaa ja Lõuna-Hiiumaa kohanimed (Soolaaugud, Soolamaad, Soolaniidud, Salinõmme soolak jt) võivad pärineda aegadest, kui kohapeal toodeti maakerke tagajärjel kuivanud merelahtede settesoola.

Läänemere veest soola keetmine olnuks siiski üpris ränk töö. Pigem tuleb oletada, et soola keedeti niisuguste soolaaukude veest, mille kohta folklorist Oskar Loorits on toonud ära mälestuskillu:

"Olen mitme minust vanema inimese suust kuulnud Hiiu rannas olevatest soolaaukudest, kus nii soolane vesi olnud, et sellega värsket toitu nagu liha, kala ja võid võis sisse soolata. Sarnaseid soolaaukusid ei olnud üks, neid oli mitu. Mõned selle asja teadjad on seletanud, et endisel ajal pole siin soola müügil olnud ja inimestel olnud soola toomine Soomest väga raskendatud, sest randrüütlid (s.o vene soldatid) tegid takistusi soola maaletoomises. Siis inimesed valasid soola randas kuhugile auku ja pärast tõid sealt soolast vett igapäevaseks tarvituseks." (Pühalepa khk)

Soela väina läbis üks muistseid soolateid, mis päädis Kirde-Euroopa metsavööndisse, Peetri-aegse Venemaa põhjatutesse laantesse. Sool oli metsarahvaste jaoks tähtsam kui hõbe ja kuld.

Loe pikemalt artiklist "Kuidas vanasti salakaubavedajatel silma peal hoiti".