Kas saame läbi Lätita? Ja Läti ilma Eestita?
Üks selline piiriületuskoht on Kilomani, Haanjamaal Luutsniku küla lähedal.
"Piir on nüüd lahti jah, aga ei ole veel jõudnud Lätis käia," räägib Luutsniku bussipeatuse juures hekki pügav Pille-Riin Tintso.
Luutsniku on kant, kuhu mõnigi linnast koju sõitev häbelik neiu ei ole julgenud piletit ostes peatust küsida. On nimetanud hoopis järgmise peatuse. Seepärast, et mitmedki oma sõitu põnevamaks tegevad bussijuhid on neidude suust Luutsniku peatuse nime kuuldes kõrvu kikitanud ja küsinud, et oot-oot, kuhu-kuhu? Seejuures nautinud neidude näoilmet.
Ent mitte seepärast ei peatunud Maaleht kõigepealt Luutsnikus. Hoopis sellepärast, et see on viimane vähegi suurem küla enne Eesti piiri, kui tahta Kornetisse sõita. Korneti on aga juba Lätis. Omal ajal sõitis mõlemast läbi ka Võru-Alūksne buss, mis oli väga popp Lätisse kaubareisi tegemiseks. Kõige otsem tee Võrust Alūksnesse.
"Oi, kunagi sai Alūksnesse tihti sõita, lastekaupu ja mida kõike ostma, seal oli ju kõike rohkem kui Võrus," elavneb Pille-Riin Tintso. Viimati käis ta Lätis kahe aasta eest, aga kuna otsetee oli kinni, pidi sõitma suure ringiga.
Kuigi nüüd saab otse Lätti, on liiklus teel hõre. Hekipügaja kinnitusel pole palju neid, kes piiride avanemise järel sinna sõidavad. Ent see võib peagi muutuda. Kuulu järgi pandavat piirini järgmisel aastal asfalt ja teisel pool piiri samuti.
Ühtäkki on siit-sealt memmesid liikumas näha. Autolavka on tulemas, selgitab üks neist, punases mantlis ja erkpunases rätikus memm. Nimeks ütleb Ilmi Laas.
"Ei, mul pole Lätisse asja. Vanasti sai palju Kornetis pidudel käidud, ei kisu enam, ma vana inimene kah," sõnab ta ja tatsab, tühi kilekott tuules vonklemas, kauplusautot ootama.
Piirini pole palju maad. Paar-kolm kilomeetrit. Metsade vahel tee ääres seisabki varsti valvel Eesti piiripost. Ilus number ka peal, 77. Mõni meeter edasi laiutab tee ääres suur silt Latvija. Eesti on läbi. Tere, Läti!
Piiril ei trehva poole tunni sees ainsatki hingelist. Ei lätlast ega eestlast, kel üle piiri asja. Vaikus. Tegelikult vaikust pole ja hingelisi on kui palju. Metsvindid laulavad ennast-ületavalt. Kullerkupud õitsevad. Piirikraavis, mille kohale hiljuti teetruup ehitatud, niriseb väike oja.
Eesti tuli lähemale
Kilomeeter-paar sõitu ja esimesed talud Lätimaal hakkavadki paistma. Ühte esimestest, kus aiamaal naisterahvas askeldamas, sisse pööramegi. Kui seletame perenaisele vene keeli, kes oleme, hõikab ta peremehe ligi. Ütleb, et mees tal eestlane, las too räägib.
Mees ütleb puhtas eesti keeles, et on Mart. Läti passis küll Martinš. Ema eestlane ja isa lätlane. Seepärast ka perekonnanimi Läti moodi, Škepasts. Terve elu oma talus elanud. Koolis käis Luutsnikus, eesti koolis. Sinna oli lähem, 4 km vaid. Läti kool asus tüki maad kaugemal. Enamiku ajast Eestis töötanud, Rõuges.
Mardi naisel Ilzel on vastupidi - isa eestlane ja ema lätlane. Aga Ilze eesti keelt ei oska. Ka nende lapsed mitte. Neist on saanud lätlased. Nii on lihtsalt läinud. Ja nõnda pole ainult nende peres. Vabadussõja järel, kui piire maha märgiti, elas Vana-Laitsna vallas eestlasi küll lätlastest rohkem, ometi piirikomisjon, mida juhtis üks Briti kolonel, andis enamiku vallast Lätile. Eks eraldatus emamaast ja raskus omakeelset haridust saada ongi viinud nad vaiksele sulamisele lätlaste sekka. Vene ajal läksid piirid küll lahti, ent 1990ndatel taas lukku.
Ruusmäel on vorst maitsvam
"Nägin, kui eestlased kaevasid piirile sügava kraavi ja panid raudpostid ka ette, et keegi läbi ei saaks sõita. Mul oli piiriluba, sain vähemalt jalgsi üle," räägib Mart Škepasts
15 aasta tagusest ajast.
Piirile viiv tee muutus iga aastaga kitsamaks. Kasvas võssa. Puid kukkus teelegi. Piiri peal laiutas keelumärk. Eesti hoidis oma teed piirini rohkem korras, teab Mart. Kui enne jõule Schengen tuli, oli lätlastel oma tee avamisega tegu. Seda tõendasid kõrged oksahunnikud.
Esimene, mis Mardile poole aasta eest muutus, on see, et Ruusmäe kauplusse on nüüd taas sama maa mis vallakeskusse Kornetisse. Muidu tuli Misso kaudu sõita, 9km ringiga.
Eestisse on Mardil tihti asja. Poodi. Eestis on vorst maitsvam. Suure kalasõbrana põrutab ta sageli ka Võrru. Seal on hea kalapood. Alūksnes ehk Alulinnas värsket kala ei müüdavat. Võrru on nüüd 50 km asemel, tänu otse üle piiri saamisele, 34 km, Alūksnesse 24.
Avatud teel sõidab praegu päevas ehk vaid kümmekond autot, räägib mees. Inimesed on võõrdunud üle piiri käimisest. Õige oleks, kui Võru-Alūksne buss jälle käima pandaks, pakub ta. Vana marsruuti pidi. Läbi Korneti. Tasuks proovida, paar kordagi nädalaski.
Põrutame Pihkva-Riia kiviteele, et sedakaudu Kornetisse jõuda. Seal ootab meid Janis Prangels. Mees, kes eestlastele tutvustab end Prangli Jaanina. Töötab Vana-Laitsna - läti keeli Veclaicene - vallamajas turismitöö juhina. Lisaks giiditööle askeldab ka piiriüleste projektidega kahe riigi naabervaldade vahel.
Kadri saab rikkaks
Läti koolis käinuna on end kolmveerand eestlaseks pidaval Jaanil eesti keel vabalt suus. Nii isa kui emaisa olid eestlased.
"Naabritevahelises läbikäimises on elavnemist märgata, hea, et lisaks Luutsniku teele saame nüüd Eestisse ka Krabi kaudu," rõõmustab Jaan.
Samas tõdeb ta, et umbes 15 aastaga on enamik sidemeid kadunud. Nende taastamine võtab omajagu aega. Palju vanu on surnud. Paljudel töö muutunud. Ent Krabi rahval on nende rahvamaja juba külas käinud. Ruusmäe raamatukogu juhataja on lubanud tuua neile raamatukokku eestikeelset lugemist. Lugejaid on veel. Sirgub juurdegi.
"Räägin oma pisitütre Kadriga kodus võru, ema aga läti keeles, eesti keele saab ta niikuinii ka kätte," räägib Jaan. Tahab, et nii nagu tema, oleks ka tütar rikas inimene. Sest mis see esivanemate keele oskamine ja oma juurte teadmine muud on kui rikkus.
Jaan unistab Kornetist Eestisse pääsemiseks veelgi otsemast teest. Otsetee on küll vallatee näol ka praegu olemas, aga see kaob lihtsalt enne piiri ära, muutub sõiduautoga sõites läbimatuks.
Jaanile annab lootust tee kordasaamiseks see, et Lätis olevat riiklik programm, mille abil ka väikseid piiriteid sõidetavaks muudetakse. Et külad kahel pool piiri läbi saaksid käia.
Aga nüüd saab kell üks ja Jaanil läheb kiireks. Tema kodutalu teeotsa juures tamme all on ootamas buss Haanja-Ruusmäe kooli lastega. Jaan räägib ja näitab neile Alūksne kanti.
"Oleme siin oma lastega varemgi käinud, Veclaicene kool on meie sõpruskool ja mida rohkem piiriteid lahti on, seda parem on omavahel suhelda," tõdeb õpetaja Triinu Grossmann.
Korneti poe juures õllepudeli seltsis sõpradega aega veetvatest meestest jutukaim ütleb oma nimeks Peeter Maasikas. Temagi soontes voolab eesti verd. Eesti sõnu teab vaid mõnd. Ütleb, et eestlased on lätlastest targemini oma asju ajanud. Kuidas neil muidu siis elujärg parem olla saab, pensionidki suuremad. Noore mehena ta ise veel pensionipõlvest ei mõtle.
"Olen õigeusklik," ütleb Maasikas ja võtab taskust karbikese. Avab. Vastu vaatab pühakuju. See aitab eluraskustest jagu saada. Usk aitab, sõnab mees.
Poemüüja Aija Rence tunnistab, et teede avanemine pole palju eestlasi üle piiri ostma toonud. Mõne vaid. Oleks rohkem, kui tänavu Lätis viina, sigarettide ja ka Laima kommide hinnad poleks nii kalliks läinud. Kuigi leib ja sai on Lätis odavam, ka õlu veel natuke, siis ainult nende pärast sõitma ei hakata. Müüja ise pole tänavu veel Eestis käinud, hindu võrrelda on aidanud ostjad.
Korneti vahel lükkavad noored kutid Bemarit käima. No sellega juba üle piiri ei kima. Käima ta lõpuks siiski läheb. Naudivad kannapöördeid. Jätame nad elust rõõmu tundma. Ise põrutame Pihkva-Riia kiviteele. Et sedapidi Koivalinna jõuda.
"Ai, kas kiirus oli liiga suur!" ehmub fotograaf-autojuht, kui mundris mehed peatumismärguannet näitavad. Peast käib läbi trahvi suurus, mida ei oska arvata. Kes seda Läti värki teab! Selgub, et hoopiski piirivalvurid. Dokumentide kontroll. Kõrvalistujagi peab isikutunnistust näitama.
Koivalinnast sai õuhkat
Koivalinn on ametlikult Gaujiena. Aga eestlased kutsuvad seda asulat nagu vanastigi Koivalinnaks. Poe ja bussipeatuse juurest ei õnnestu leida kedagi, kes tänavu Eestis käinud oleks. Kuigi piirini on vaid mõne minuti tee.
"Eestis käisin 20 aasta eest, kooliekskursiooniga, ei mäleta enam sedagi, kus," ütleb Svetlana Mihhailova.
Tütar Oksanat ka ei tõmba Eesti. "Mis seal ikka erilist on!"
Koivalinnast lahkumise eel teeme viimase katse ja teretame vene keeles üht Ladaga poodi tulnud taati. Ootamatult vastab ta puhtas eesti keeles. Kuidas nii, autol ju Läti number?
"Ma kohalik, siit paar kilomeetrit kivitee poole pean talu," räägib mees, kel puhas eesti nimi, Jaan Koorits. "Vanaisa, Petseri kandi setu, ostis siia saja aasta eest talu."
Isa abiellus lätlannaga. Jaangi samamoodi. Kust neid eestlannasid kõigile võtta oli, kuigi neid elas Koivalinnas omajagu. Jaani poeg isa keelt enam ei oska.
"Sõber suri eelmisel aastal, nüüd ei ole siin enam kellegagi eesti keelt rääkida," on 79aastane Jaan kurb.
Ehk suvel, kui ta oma ainsa lehma maha müüb, teeb ka üle pika aja siiski sõidu Eestisse. Otse üle Mustjõe uhke silla. Viimati üle kümne aasta tagasi käies pidi sõitma Hopa kaudu. Hopa on lätlastel Ape. "Eks siis näe, kas Taheva, Hargla või Laanemetsa poe vorst on sama maitsev kui Vene ajal."
Sõidame üle Mustjõe viiva silla Eestisse tagasi. Peatume pooleks tunniks. Ei õnnestu fotograafil siingi pildile võtta kedagi, kes seda teed kasutaks. Aga koht on ilus.
Tahevas räägib poe omanik Eduard Bessonov, et mõni lätlane vahel ikka sisse astub. Aga suurt ei osta, rohkem vaatab hindu.
Prügiämbrit tühjendav Maimu ütleb, et tema on juba korra tänavu Koivalinnas käinud. Ostis jäätist. Riia palsamit aga vanamehe jaoks. Olla kõhunäärmele hea, kui väheke võtta.
Vanast ajast mäletab Maimu, et käis alatihti ka apteegis. "Seal oli tore vanahärra, müüs eetrit, õuhkat, mida meie apteekidest saada polnud - maarahval oli ju vaja liigeseid määrida, mõni võttis sisse ka."
Kiirustame Valga raudteejaama õhtusele Riia rongile vastu. Kell veerand kuus see liginebki.
Fotograaf arutleb, kuidas vastu päikest saabuva rongi pealt tulevaid reisijaid parem oleks pildistada. Suur on üllatus, kui vaid üks proua maha astub.
"Üksinda jah sõitsin viimase peatusevahe," ütleb Valga lätlane Velta Padalka. Hommikusel rongil on Valgast Riiga minejaid vahel kümmekond, aga vähe ikkagi.
"Kahju, kui rong ära võetakse, sellega on odav sõita," muretseb Velta reisijate vähesuse pärast.
Läti raudteele pole suur kulu sõita üks peatusevahe, seitse kilomeetrit, endisest lõpp-peatusest Lugažist Valgani välja. Aga kui sõitjaid napib...
Konduktorid Ligita Visnoliņa ja Maija Apsīte loodavad, et ehk kogub rong valgalaste ja lõunaeestlaste seaski populaarsust ja aitab kaduma kippuvaid sidemeid Lätiga taastada.
Veerand tundi peatuseks hakkab lõppema. Rongile Riia poole astub sama palju rahvast kui saabudes. Üks.
