Kas saamid saavad oma riigi? Usutlus Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedlaga

 (2)
PEEP VEEDLA
PEEP VEEDLAFoto: Ingmar Muusikus

Ornitoloogist muusikamanager avab saladuse, et mida tahaksid saamid eestlastelt õppida.

Sel nädalavahetusel toimub Käsmus juba seitsmes Viru Folk. Seekord saamiteemaline festival oligi põhjus peakorraldajat Peep Veedlat pisut ugrimugri ja looduse teemadel küsitleda.

Peep kui korraldasite seitsme aasta eest esimest Viru Folki, siis mina ei uskunud, et see püsima jääb. Kartsin, et Viljandi Folk on nii suur ja võimas ja suisa monopoolne, siin pole lootust konkureerida. Aga milles on edu võti?

Viljandis toimub suur ja võimas pärimusmuusika festival. Viru Folk seda pole, mis välistab Viljandi klooniks olemise. Ja kui ausalt üles tunnistada, siis Viru Folki tegema hakates polnud ma mitte kunagi elus Viljandi Folgil käinud, mis lasi Viru Folgil kujuneda selliseks, nagu ma üht ideaalset festivali ette kujutasin. Ideid olin ammutanud pigem väljastpoolt Eestit, Leedust ja Lapimaalt. Õnneliku juhuse läbi sattusin pealegi seda festivali tegema Käsmus, mis annab kõigele toimuvale poole juurde. Nii juhtuski, et kukkus välja selline festival, kus ise tahaks käia ning õnneks hakkas see meeldima väga paljudele inimestele. Toredatele inimestele.

Aga alustame algusest – kuidas juhtus nii, et Kadrina EPT komsomolisekretär hakkas punalipulise riigi edendamise asemel hoopis fosforiidivastase lipuga vehkima, laulu „Ei ole üksi ükski maa“ promoma ja roheliste pehmelt öeldes antisoveetlikke rattaretki korraldama?

Meie põlvkond on elanud muutlikul ajal. Kui kaheksakümnendate esimeses pooles tundus noorte elu edendamine kõige loogilisem komsomoliorganisatsiooni kaudu, siis kümnendi keskpaigas tuli perestroika ja kõik muutus nii kiiresti. Aga iseenesest teemad minu tegevusaladel pole poliitiliste muutuste mõjul oluliselt erinenud. Juba seitsmekümnendatel liitusin Eesti Looduseuurijate Seltsiga, edasi ka Eesti Looduskaitse Seltsiga, olin kaheksakümnendatel ühiskondlik looduskaitseinspektor...

Fosforiidisõtta sattumine oli loogiline jätk eelnevale. Ja tegelikult, ettepanek hakata Rakvere Rajooni noorte keskkonnakaitselist tegevust juhtima tuli mulle Rakvere Rajooni komsomolikomiteest.

Olete enesele nime teinud ornitoloogina. Kuidas aga on võimalik malbehingelisest linnuvaatlejast muutuda karmi käega muusikamanageriks?

Ega mul seda karmi kätt olegi. Muusikaringkondades teatakse mind pigem just malbehingelisena. Suhtun muusikutesse samasuguse imetluse ja austusega kui lindudessegi.

Tänavune Viru Folk on saamiteemaline. Mis on see, mida eestlased saamidelt kindlasti õppima peaksid?

Ma tean, mida saamid meilt tahaksid õppida - fosforiidisõjalaadset võidukat võitlust kaevanduste loomise vastu. Nende imelise loodusega maa on paraku rikas erinevate maavarade poolest, kuid saamid neid rikkusi ei vaja. Nende rikkus on nende Loodus! Kindlasti on saamide kodumaa-armastus ja ürgsete traditsioonide elushoidmine eeskuju väärt.

Saamid on riigita rahvas Venemaal, Norras, Rootsis ja Soomes. Äkki oleks nende püsimisele oluline iseseisvuda omaette riigina, et kultuur püsiks, mitte ei venestuks, soomestuks, rootsistuks, norrastuks?
 
Muidugi oleks see ilmselgelt nende unistuse täitumine, aga pigem saame nende saatust indiaanlaste omaga võrrelda. Selles suhtes peaksime meie, eestlased, ikka väga õnnelikud olema, et meil on oma riik. Paraku kirume seda nii, kuis jaksame. Saamidega võiks juhtuda sama, sest rahvas ei kipu kunagi riigijuhtidega rahul olema. Nüüd saavad saamid rahulolematud olla võõra võimuga, meie aga oleme rahulolematud rahvuskaaslastest riigijuhtidega. Kummaline.

Saite vapustuse filmist „Kautokeino mäss“, mida Viru Folgil samuti näidatakse. Mille poolest on see film ja saamide võitlus neid ahistanud norralaste vastu oluline? Mida see meile, eestlastele õpetab?

Ega meie ajalugu sisuliselt ju oluliselt ei erinenud. Ahistatud on suure rahva poolt meidki. Pigem näitaski see film paralleele kahe põlisrahva saatuste vahel, eestlaste ja saamide vahel. Meie Mahtra sõda oli oluliselt verisem kui Kautokeino mäss, kuid see film on väga südamlikult tehtud ning võttis tõesti pisarad silma.

Virulaste kuulus folkloorifestival Viru Säru läks XI pidustuse järel Jänedal, aastal 2008 hingusele. Kui pikk tulevikku ennustate Viru Folgile, mis sündis samal 2008. aastal?  

Roheliste rattaretked on kestnud üle veerand sajandi... Niikaua kui mul tervist jagub, kestab ka festival. Just paar päeva tagasi ütles mulle üks tiimiliige, et ilma minuta see festival ei kesta. Aga ise loodan veel ikka pikalt vastu pidada. Elan juba aastaid ilma muretsemata, üksnes rõõmudest. Mure on mulle võõras tunne. Usun, et publikul on rõõm Viru Folgi festivale veel pikalt nautida!