Kas surmakultuuri on asendanud elukultuur?

 (2)
Kas surmakultuuri on asendanud elukultuur?
Foto. Narva muuseum.

Niguliste muuseumis on suve hakuni võimalik uurida surmakultuuri – asju ja kombeid, mis surmaga kaasas käisid.

Aga tegelikult käivitab see mõttevoo: kas pole me surmast kaugenedes ka elu enese sügavusest miskit kaotanud?

Samm-sammult oleme võõrandunud surmast. Lähedaste surma puhul osutatakse meile pea täielik teenusepakett. Küll aga trügib surm meieni meelelahutuse kujul – kümme surma sekundis, verepritsmed ja soolikad, pole küsimustki! Ja meie muretseme oma laste pärast, kui nad näevad seksi või kuulevad mõnd roppu luuletust. Ning surm devalveerub nonde kannatustes, kes uudistes surevad sadade kaupa – sõdades, suurtes loodusõnnetustes, purunenud lennukites ja plahvatanud bussides. Meist kaugel.

Elukultuur

Tarbimisühiskond on uhke oma “elukultuuri” üle, see on eesmärk omaette. “Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju,” torkas üks terava keele ja meelega reklaamikirjutaja.

Küsimus, mis tekib, on: kas meie lahkukasvamine surmaga seotud mateeriast ja rituaalidest tänapäeval on üks elukorralduse ilminguid või hoopis selle lähtekoht? Kuhu viib meid uus “elukultuur”?

Eestlastele kuuluvad kummalised kõrged tabelikohad: me vaatame enim telekat Euroopas, meie lapsed on enim sõltuvuses arvutist/internetist (suhtluskeskkonnast ja mängudest), me oleme endiselt kõrgel kohal alkoholitarbimises, enesetappudes… Noh, ja meie majandusel läheb kogu maailma taustal üldiselt täitsa hästi, eks. Kõik ju kiidavad meid.

Muidugi pole säärane “elukultuur” eestlastele eriomane, aga mul on tunne, et me oleme altimad sellele alla jääma: liiga tihe on olnud see vaimne-füüsiline surmaga kõrvuti elamise tunne. Liiga kiiresti on vahetunud üks elamise laad teise, nii kerge-kerglase, aga samas üdini võõra vastu. Me maailmataju oli veel hiljuti mütoloogiline-kristlik, säärane oma maausu ja kristluse tavadest segiläbi põimunud elulaad. Nüüd pole õigupoolest ei üht ega teist.

Võib-olla on too linnastumine, võõrandumine, eelkõige just eemaldumine surmast kui me olemist mõtestavast algest? Tähendusrikka elu kaotamine tühikäigul kulgemisele? Nigulistes, vanadel hauaplaatidel meie kirikuis, vaatavad meid nukrad ja targad, tühjade silmadega kolbad. Endisaegade narrid ja valitsejad.

Portselanist leinanööbid

Uurisin Niguliste näituse kuraatorilt Merike Kurisoolt, millised olid kõige põnevamad leiud, kui valikut Niguliste jaoks kokku pandi: “Teistmoodi ja enda jaoks eristuvad aga need, mille olemasolust varem ei teadnud või mis avavad siinset matuse- ja mälestamiskultuuri teise nurga alt. Eesti Ajaloomuuseumi kogust on näitusel väikesed portselanist leinanööbid XVIII sajandist, mis olevat kaunistanud leina ajal kantavaid halle meestekuubi.

Kohalike aadlike matusetraditsioonidega on seotud Tallinna toomkirikust pärinevad kaks vaskplekist kullatud turvisekiivrit XVII sajandist. Tava kohaselt lasti aadliku matuseks valmistada kas kogu rüütliturvis või selle osad. Need ei olnud mõeldud kadunukesele selga panekuks, vaid tegu oli matuseregaaliatega, mida kanti leinarongkäigus ja mis paigutati hiljem kirikus haua juurde või seinale.”

Lisaks saan teada, et näitus keskendub eeskätt siinse kõrg- ja jõuka keskklassi matuse- ning mälestamistraditsioonidele, kuna selle kohta on materjali enam säilinud ja teada. Kohaliku aadli matusetavades elasid edasi mitmed vanad kombed, mis mõnel pool mujal olid juba hääbunud. XVII sajandi keskpaigast pärinevas parun Kondrad von Uexkülli matuse kirjelduses mainitakse ohvrihobust, kes toodi matusetseremoonia ajaks kirikusse, kus ta kogu teenistuse aja kantsli all seisis. Hiljem kingiti loom kirikule. See on vana, linnas ja maal levinud tava, kus matusteks annetati kirikule kas härg, hobune või lehm.

“Kui lihtinimeste puhul kehtis Rootsi ajal ettekirjutus, et ta tuli matta hiljemalt poole aasta jooksul pärast surma, siis aadlike matused võisid toimuda ka aasta või paar pärast nende maisest elust lahkumist. Tava oli seotud sellega, et aadlikke maeti tavaliselt rüütelkonna maapäevade aegu, mis toimusid paari aasta tagant. Seetõttu oli laialt levinud lahkunute palsameerimine. Kuna aadlike ärasaatmine oli enamasti väga suurejooneline, oli pikk ajaline periood haudasängitamise ja surmahetke vahel võimalus ka matuseid uhkelt ette valmistada,” ütleb kuraator Kurisoo.

Loe veel

Võib-olla on ka meil praegu tähendusrikka surma eelis jäetud mingile mõeldavale eliidile? Neile, kes surevad leheveerul ja teleekraanil? Ei, ma ei taha, et elaksime pidevas hirmus ja kahjatsemises, et me varsti läeme ja määndume. Aga teadlikkus, mis loob sügavuse, osalus, mis loob selle rituaalse elutunde… Neid oleks küll enam vaja tolles 7 miljardi inimese maailmas. Nüüd hingedeajal siin Eestis.