Keegi ei küsinud, mida sa Soomes nägid, vaid mida tõid
Tuli meelde Majakovski “Nõukogude pass”: las vaatavad ja kadestavad, mina olen N Liidu kodanik! Aga Jukka ei mõelnudki kadestada, kiitis oma Soomet.
Loomulikult oleksin minagi kangesti tahtnud Soome sõita. Teadsin küll, et raha peab olema ja seda ei vahetata kuigi palju, aga vaadata ju ikka võiks.
Sel ajal ei küsitudki, mida sa nägid, vaid küsiti, et mida sa tõid. Kes Soomest tuli, tõi nailonmantleid, dresse ja botaseid ning igasugu põnevaid asju.
Mulle turismituusikut ei antud. Meie pere oli olnud küüditatud. Mina olin sel ajal küll alles 5aastane, aga siiski rahvavaenlane, rahvavaenlast ei saa usaldada. Milline kaotus meie riigile, kui üks eit äkki Rootsi putkab!
Siis algas Gorbatšovi aeg ja raudne eesriie kerkis, sõita tohtis, aga tuusikut polnud ikka saada. Soovitati kutse hankida. Tytti ütles, et nad võiksid mulle kutse küll saata, aga ta kardab, et mu meel läheb väga kurvaks, kui ma näen, mida kõike Soomes on ja mida meil ei ole.
Ütlesin, et see ei häiri mind üldse, mul polegi midagi tarvis. Saingi siis neilt kutse, millel seisis: võib tulla, millal talle sobib ja jääda nii kauaks kui tahab.
Viisa
Sõitsin Tallinna viisat hankima. Juba hommikul kell 5 olin Soome konsulaadi ukse taga järjekorras — ja ma ei olnudki esimene. Konsulaat avati kell 10, nii et andis seista, oodata ja
külmetada.
Üks lahke mees avas autoukse ja kutsus autosse sooja. Ta oli hästi varustatud, isegi kohvitermos ja kruusid olid kaasas. Autos istudes, juttu ajades ja kohvi juues läks aeg muidugi kiiremini. Sain siis viisa passi, raha vahetatud ja laevapileti ostetud. Reis võis alata. Oli 1989. aasta juulikuu.
Helsingi terminalis
Helsingi terminalis läksin kohe ühe sümpaatse ja usaldusväärse näoga politseiniku juurde, kes seisis klaaskoridori seina ääres. Küsisin: “Kas ostad minult pudeli vodkat?” Tema kergitas imestunult kulme, hakkas lõbusalt naerma ja vastas: “Tänan, ei.” Ja lisas: “Vaata ette, siin on tsiviilpolitseinikke ka!” Siis hakkas mul koitma, et alkoholi vist ei tohi müüa. Aga ühes asjas ma ei eksinud: see politseinik oligi heasüdamlik ja usaldusväärne.
Tytti ja Jukka majas
Tyttil on oma pisike ettevõte, Jukka on drenaažiinsener. Nad elavad oma majas, neil on elutuba ja kolm magamistuba. Nende elutuba on kaks korda nii suur kui meie “suur tuba”, teised toad on väikesed.
On saun ja vannituba. WC uksel silt “Potis kalastamine keelatud!” ning seinal presidendi pildiga WC-paber ja pumbaga seep. Lubadusest hoolimata (et ma ei vaja midagi) tundsin, et suren, kui ei saa sellist pumbaga seepi ja rulli just sellist presidendi pildiga WC- paberit.
Neil oli kohvikeetja (nägin sedagi esimest korda), ja kui Jukka kohvi keetis, pani ta neli teelusikatäit jahvatatud kohvi tassi kohta. “Lusikas peab tassis püsti seisma!” kommenteeris Tytti.
Mina olen harjunud jooma “tassiloputusvett“ — üks teelusikatäis kohvi tassi kohta. Kui ütlesin, et nii suur hulk kofeiini tapab isegi hobuse, lohutas Jukka, et hobused neil kohvi ei joo. Aga mina sain kohvitassi kõrvale pisikese kopsikutäie keedetud vett, et võiksin tempida oma kohvi just nii lahjaks kui vaja.
Teist korda õhtu jooksul tundsin, kuidas vastikud kadeduselained üle pea kokku lõid. Hakkasin himustama kohvimasinat. Kogu elu olin ilma selleta lahedasti läbi saanud, nüüd tundsin, et mul oleks seda nii väga vaja.
Alkohol
Ladusin oma Kännu Kuke ja Viru Valge lauale. Jukka imestas: “Sa oled nagu salakaubavedaja Laitinen!”
Kuna ma sõitsin välismaale esimest korda, oli mul mingil moel jäänud kahe silma vahele, kui palju alkoholi tohib kaasa võtta.
Kännu Kukke ei olnud tookord poest saada. Palusin ühel sugulasel, kes töötas Livikos, sealt osta. Ta tõigi. Tõi ühtlasi ka Viru Kanget, et üks toomine.
Õpetas veel, et Viru Kanget tuleb kindlasti kaasa võtta, sellega aetakse paelussi välja. See käib niiviisi: kui hommikul ärkad, võtad pitsi. Alles pool tundi hiljem jood hommikukohvi. Nii teed 30 päeva. 31. päeval enam Viru Kanget ei võta ja paeluss tuleb välja vaatama, kuhu see hommikune naps jäi.
Alles pärast reisi sain teada, et joogid olid tehtud puhta piirituse baasil. Mis seda vett Soome tassida! Vett saab Soomeski kaevust ja kraanist. Kui Jukka tilga Kännu Kukke võttis, lõi see tal kohe jalad alt ja mees peaaegu roomas õue telki magama (vähemalt nii ta ise ütles).
Kultuuriprogramm
Elutoas seina ääres seisis suur raamaturiiul. Kõigepealt vaatasin raamatud üle ja leidsin mitu, mida lugeda. Näiteks “Soome linnud” ja “Kodumaa kaunid paigad”.
See viimane kingiti mulle, mille üle mul oli väga hea meel. Mitte et oleksin Soome vastu nii suurt huvi tundnud, vaid keele pärast. Kui on vaja rääkida soome keeles soodest ja rabadest, loen sealt kolm-neli lugu läbi ja vajalik sõnavara on käes.
Siis leidsin TV-saatekava. Küsisin, kas neid häirib, kui ma õhtul hilja televiisorit vaatan. Sain vastuseks, et võin vaadata, nende tuppa ei kosta midagi. Vaatasin kaheni öösel poliitikat, Soome filme, seriaale, isegi õudukaid, nii et värisesin hirmust.
Järgmisel päeval linnas jalutades avastasin väga ilusa vana kiriku ja ühe tuntud kunstniku majamuuseumi.
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Meenutused vormistada minavormis loona. Kirjutamisel võiks mõelda näiteks järgmistele vaatenurkadele.
- Soome — kas aken või uks maailma.
- Minu esimene reis Soome (millal ja kuidas aset leidis).
- Minu varasemad teadmised ja kujutlused Soomest.
- Reisikavatsusest reisi teostumiseni.
- Ootamatuid juhtumisi reisil.
- Mis mind enim üllatas.
- Mida viisin kaasa, mida tõin.
- Minu esimene tuttav soomlane (Soomes või tema/nende Eestis käik).
- Enne ja nüüd: kas Soome reisid on muutunud.
- Mida on Soome mulle tähendanud.
Kuhu saata
- “Soomelood”, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Vanemuise 42, 51003 Tartu või e-postiga aad-
ressil soomelood@folklore.ee
- Sarnaselt talletatakse praegu Soomes mälestusi soomlaste Eestis käimistest.
Lisa siit.
