KERTTU RAKKE: Ma ei söö kedagi, kellele võiksin pai teha
Lauluisa Kreutzwald ütles kord Koidula kohta tindipiiga ja kirjaneitsi. Koidula solvus, Kreutzwald palus vabandust. Kerttu, kas teile sobib öelda kirjaneitsi?
Ega see mulle eriti ei meeldi. Pilked jätavad mu külmaks, tiiteldamine mitte. Neitsi olen ma vaid tähtkuju poolest. Ja üldse ei taha ma end kellegagi samastada. Muide, ma ei kuulu ka kirjanike liitu.
Kas ei ole kutsutud?
On küll. Tõsi, tükk aega tagasi. Kutsuja ütles otse, et neil oleks noori kenasid naisi vaja. Mina vastasin, et telligu siis tasulisi tüdrukuid. Hiljem pole kutset korratud. See-eest olen NAKi liige juba 1989. aastast. (NAK - Noorte Autorite Koondis. - Toim.)
Kellena te end siis tunnete, mis ametit peate?
Kunagi kartsin, et kui kümme aastat seebika stsenaariumi kirjutan, siis olen üks seebitädi. Nüüd ütleb kalender, et olengi seda juba kuus aastat teinud. Õnneks ei ole ametid maa peal otsa saanud. Üks tuttav kutsus Mehhikosse ökotalu pidama, teed ju lahti...
Aga kõik ei lähe...
Kõik muidugi ei lähe. Mina ka ei lähe. Seesmine patriotism hakkab tuksuma.
Mitu raamatut olete kirjutanud?
Kaheksa on ilmunud, aga kahes on sees ka varasemaid asju.
Kahega oleks juba kirjanike liitu saanud...
Me juba rääkisime sellest.
Enam ei räägi. Passis on teil teine nimi. Kas kasutate pseudonüümi, et... paljud teevad nii?
Üldse mitte. Esimese loo kirjutasin 17aastaselt, suht räige fantaasiaga pooleks. Tahtsin väga, et see ajakirjas Vikerkaar avaldataks. Avaldatigi. Aga ma olin Võru väikelinna õpetaja laps, pealegi raskestikasvatatav. Mind teati, sellepärast oli vaja pseudonüümi.
Toodagu näiteid raskestikasvatatavusest!
Sel ajal ei pidanudki väga hull olema, et silma jääda. Näiteks tegin augud kõrva ja sain selle eest koolis käskkirja.
Oleks võinud ka tegemata jätta.
Kuhu mul siis oma lugematuid teemante riputada oleks?
Lisaks kõrvakaunistustele veel ka toredad punutud nöörid peas.
Need on rastapatsid, võib ka võõras keeles öelda - dreadlocks. Eesti keeli - õudulokid. Loodusrahvaste karvakasv on meie omaga võrreldes üldse karmim, juuksed pulstuvad ruttu, eriti kui neid ei kammita. Siis mõeldaksegi välja igasugu võtteid.
Teie olete ju valget verd, miks siis äkki need neegrite nöörid peas?
Mugav ju. Ei pea kammima. Ainult pesema ja vahatama. (Näitab vaha ja vahatamist.) Kord kuus käin juuksuris ja saan hakkama mitu korda väiksema summaga kui mu sõbrannad, kes oma juukseid värvivad, lõikavad ja pikendavad. Ja mul ei ole seda probleemi, et juuksed "ei hoia".
Nimetasite end "seebiga" seotuks. Küllap mõtlesite seriaali "Kodu keset linna", mis kuus viimast aastat teie sulest tuleb. Tundub suur kohustus olevat. Mida see veel on, kas nuhtlus, nauding, hiilgus, viletsus?
Ma ei dramatiseeriks oma loomingulist kogemust palju üle. Olemuselt olen... laisk.
Ma pean end tööle sundima. Meelsamini lööksin lihtsalt aega surnuks. Õnneks ei sõltu seriaalikirjutamine kellaaegadest. Ega ka ettemõtlemisest mitte. Kui ühel heal päeval, tunnil, minutil kirjutama hakkan, ei tea ma, mis edasi saab.
Kes siis teab?
Nemad ise teavad.
Kes nemad?
Need, kellest ma kirjutan. Kes on "Kodus keset linna".
Näib, et teie kodu on sealsamas.
Samas, aga mitte seal.
Seega olete linnainimene.
Väikelinnainimene. Mentaliteedilt linnakas, aga suure rahvamassiga ma hakkama ei saaks. Peidan end ära oma kesklinnakorterisse.
Kuuldavasti reisite palju. Kliima veab linnud lõunamaale. Need viimased kolm sõna on rahvalaulust.
Ma tean seda laulu. Reisima ajab mind eelkõige uudishimu.
Seega üks koht üks kord?
Üldsegi mitte. Teisel korral samas paigas avastad sootuks muid asju. Kolmandal seda enam.
Jamaica nägi esimesel korral välja hoopis teistmoodi kui teisel korral. Tahan sinna jõuda ka kolmas kord ja aiman, et siis on sellel saarel jälle uus nägu.
Kas sealt ka see rastaiha?
Rasta-värk on mulle ise juurde tulnud. Jamaical sain kinnitust, et see mõtteviis sobib mulle väga hästi.
Kõlab küll ootamatult, kuid Eestil ja sellel kauge Kariibi mere saarel on palju ühist. Jupp aega tagasi olid mõlemad rahvad orjad ja jupp aega tagasi said mõlemad justkui vabaks ka. Selles ju üsna palju ühist. Edasi kipub asi vähe erinevaks.
Keegi Karl Ernst von Baer on pärast eestlaste endeemiliste haiguste uurimusi väitnud, et meie rahval olla kombeks endast kõrgematele ülimalt pugeda, endast alamatesse aga suhtume sadistliku põlgusega.
See on orjarahva mõtlemine. Jamaikalased on ses mõttes mõistlikumad ja tolerantsemad.
See on uhke rahvas, isegi enesemüümine toimub seal uhkelt - fakt, et Jamaica on aastasadu olnud mereröövlite aardepeidu- ja kaubavahetuspaigaks, on jätnud jälje ka moraalile.
Igal asjal on hind. Samas on Jamaica maailmas esikohal kirikute arvu poolest ruutmeetri kohta - seal on väga palju usulahke ja pühapäevahommikuti liigub maarahvas uhketes kirikuriietes.
Ka rastadevahelised erinevused on peamiselt religioossed. Bob Marley, kes on Jamaical peaaegu jumal, oli näiteks ortodoksne juut.
Rastad on peamiselt maainimesed, eelistatakse naturaalset ja omamaist.
Nagu meilgi, ainult selle vahega, et rasta ei osta iialgi mingit sünteetilist puljongikuubikut või mingit muud odavat välismaist jama. Ja kuigi liha ei sööda, ei võitle keegi karusnahkade vastu. Eluviis on väga loogiline ja naturaalne.
Lähen järgmise jutuga ise ka väiksemaks, väiklasemaks lausa. Olete üksikema?
Jah.
Nii lühikese vastuse puhul ei oskagi edasi arvata.
Ma võin ise edasi arvata. Mu kunagine klassijuhataja ütles: pane tähele, tulevikus kasvatad sa oma (tulevasi) lapsi nagu meie kõik.
Nagu sindki on kasvatatud. No... panen käe südamele (paneb), ei ole nii, ei ole mina oma poega nii kasvatanud.
Ei ole talle moraali lugenud, tema järel nuhkinud, teda halvustanud või ennast temast targemaks pidanud.
Kui inimesel on vabadus, siis hakkab ta mõtlema, mida sellega peale hakata. Karmi kontrolli tingimustes aga kulub kogu aur vabaduse väljavõitlemise peale.
Meie peres on see mõtteviis toiminud: minu 20aastane poeg tahab minuga koos elada, mina temavanuselt tegin palju lollusi selle nimel, et saaks ainult omaette elada...
Tegelikult on mu vanemad mind lapse kasvatamise juures väga palju aidanud.
Ühel peol (vähemalt) on teid koos nähtud, justkui pruut ja peigmees.
Noh, kuulge, pigem ehk õde ja vend. Ja loodan, et see oli kompliment.
Oligi. Muuseas, teie ‘r' põriseb. Vähe sellest, pseudonüümikski on valitud nimed, mis sama tähte sisaldavad.
Las ta põriseb. Minu emapoolne suguvõsa on "põristajaid" täis. See polegi niivõrd anatoomiline kui... ma ei tea mis nähtus.
Pigem geneetiline. Kui ema põristab, siis teevad seda lapsed ka. Laps matkib ju ema, keda siis muud. See ongi emakeel.
On teid narritud ka?
Rongi rattad ragisevad! Röövel Ronald röövis raha! Järeldused tehke ise.
Kuueaastaselt käisin - ei, viidi - logopeedi juurde. See, vaeseke, oli üllatunud: jänesel ja küülikul teeb laps vahet, aga ‘r' ei oska öelda.
Kuuldavasti ei söö te liha.
Kas kuuldavasti tähendab matsutamist?
Ei. Taimetoitlust.
Ma ei ole taimetoitlane. Ma lihtsalt ei söö liha.
Kui kaua juba?
Aprilli esimesel nädalal saab viis aastat.
Kuidas end tunnete?
Suurepäraselt. Õnneks on ka meie restoranidesse pikapeale ilmunud vastav menüü ja pakkumine. Muide, munad ja kala on söödavad ka minu jaoks, nii et...
Liha - ei?
Ei! Ma ei suudaks süüa seda, kellele on võimalik pai teha!
Head isu! Silitame elu pisut vastukarva. Praegu olla majanduskriis.
Olla ja ongi! See polegi üldse lõmpsimise teema. Lapsed teevad muret, eriti 10-15aastased.
Lapsi on ju nooremaid ja vanemaid ka.
Jah, aga just see vanusegrupp on kõige vastuvõtlikum, kõige rohkem mures enda ja oma vanemate pärast.
Nad on stressis. Nad on tulevased täiskasvanud ja see praegune stress jääb ju neile sisse. See on nendes sees siis ka, kui nad suureks saavad. See on justkui mingi jälg.
Julgen siin meediat süüdistada, et see on õhutanud tarbimismaaniat, nüüd aga halab apokalüptiliselt. Selle valgel ununeb kiiresti, et maailmas on muid värve ka, mitte ainult kuldne ja must.
Ise käisite Kroonika seksikate peol!
(Muigab.) Presidendi vastuvõtule ju mind ei kutsutud, mõtlesin, et kusagil peab käima. Aga räägiksime ehk millestki muust.
Räägiksime, kaheksa raamatu autor. Kuidas need sünnivad?
Kes?
Raamatud!
Raamat on ju üks lugu. Inimesed armastavad lugusid.
Julgen korrata - kuidas nad sünnivad? Või kus?
Igal pool, kus mõtlemiseks aega jätkub.
Kempsus ka?
Ka. Aga kõige paremad mõtted tulevad autos. Sõidad üksinda, raadio helinupp põhja keeratud, ja mõtted tulevad ise. Kui poeg peab sama autoga edasi sõitma, on tema esimene mure nupp raadiopaneelil. Et saaks kohe vaiksemaks.
On teil vedanud?
Väga. Tahate veel superlatiive - kohutavalt.
Elu on üks katkematu protsess. Looming ka. Mida uut tulemas on?
Mõtteid on palju.
Ei küsinudki seda, vaid...
Ei tahaks veel "karu nahast" rääkida, kui pool karu on alles metsas.
Ja teine pool? Kas loomaaias?
Sihikul.
Üks õige kirjanik on pahatihti ka luuletaja. Küllap teie ka?
Puberteedipõlves on hullematki tehtud kui luuletusi! Mõni aasta tagasi lasti saates "Koosolek" mõnedel Eesti muusikutel mu ühele luuletusele viis luua, ansambel Psühhoterror lubas selle ka oma plaadile panna.
On mõni rida peas ka? Sobiks ju siia.
Vist siiski ei sobi. Parem mõni haiku.
Kuulame. Loeme.
Tolmune põrand. Kildude vahel on vein. Pea on kah haige.
Ikka 17 silpi, nagu haikul kombeks.
Ikka.
Milline maailma maa enim meeldib?
Ju vist ikka Jamaica. Kas teate, kuidas on sealses patua keeles "sööma"?
Ei!
Njam! Vaat sellepärast meeldibki.
Olete sellest mujal ka kirjutanud?
Ei! Ei taha olla järjekordne 40aastane mutt, kes kuhugi lõunamaale läheb, ennast seal hästi tunneb ja siis ajakirjanduses ohkima hakkab, et oo - ma olen ennast leidnud.
Selle intervjuu standard tahab, et iga vastaja vastaks küsimusele, mis algab sõnadega: ma loodan, et...
Mis siin ikka loota. Lõpuks läheb ju ikka nii, nagu peab.
Aga kui mitte kiirustada?
Mul on mure meie mentaalse tervise pärast...
Ootamatult empaatiline.
Tore kuulda, aga ma pole veel lõpetanud. Muretsen inimeste mentaalse tervise pärast, sest varsti (Kerttu Rakke on 38a - toim) saan ma vanaks ja mind huvitab, et siis oleks Eestis elujõulisi inimesi, kes mulle pensioni maksaksid.
Tundub, et meie riik mõtleb sellele liiga vähe.
Üpris ohtlik teema nii varasel pensionieelikul. Kas oskate vahelduseks öelda, keda te oma õpetajaks, suunajaks, majakaks peate?
Kui olin just 16 saanud, tutvusin endast 15 aastat vanema mehega, kes oli juba kaks korda kinni istunud, aga kes luges palju ja teadis maailma asju. Tema tõi mu raamatute juurde tagasi, sel hetkel kippuski harituse mõte muidu kaduma.
Edaspidi olen kohtunud paljude huvitavate isiksustega, aga eeskujuks ei ole ma iial mitte kedagi pidanud. Olen selleks liialt egoistlik.
Mis haridus teil on?
Tartu ülikool. Eesti keel ja kirjandus.
Ons elus apse ka juhtunud?
Kogu mu elu neist koosnebki.
Küllap oli see nali.
Küllap oli. Mul on hea omadus unustada vastikud asjad ära. Kui mäletaks, siis kirjutaks.
Kõik muudkui arvutisse?
Kõik muudkui arvutisse.
Kui pastakas - kirjapulk kätte anda, ehk ei tule ridagi paberile?
Küll tuleb, kui pastakas oleks. Kord võtsin hääletajad peale. Tee lõpus palusid autogrammi. Aga ei mul ega neil polnud ühtegi kirjutusvahendit.
Jäi autogramm andmata?
Andmata ei jää midagi. Õnneks olen naine - silmapliiats ajas asja ära.
Kas te viisi peate?
Lõpetasin kunagi lastemuusikakooli klaveri erialal.
Oli kasu ka?
Väga. Tihti näen enda ees igasugu klaviatuure. Ja oskan nendel võtta akorde. Igasuguseid.
Süüa oskate teha?
Kodus kokkamisel tuleb vaid meeles pidada, kes mida sööb:
ise söön peamiselt taimi,
poeg sööb taimi ja liha,
kass sööb ainult liha.
Aga vastates küsimusele - jah!
Mis lehti loete?
Ei loegi. - Oh, valetan! Kui maal käin, siis loen Maalehte! Eriti Targu Talita osa.