KGB saladused: maailma luureajaloo üks suurim reetmine toimus Tallinnas

 (107)
Vassili Mitrohhin 1992. aasta aprillis esimesel kohtumisel SISiga.
Vassili Mitrohhin 1992. aasta aprillis esimesel kohtumisel SISiga.

Jutt käib KGB välisluure arhiivi müügist Inglismaa eriteenistusele MI-6. Maaleht esmaavaldab saladused, kus ja kuidas see toimus.

Arhiivi kolimine andis suurepärase võimaluse lahti lapata kõik kaustad ja dokumendikarbid, mis muidu osutunuks täiesti võimatuks.

KGB välisluure kolimisest Lubjankalt uude majja Moskva lähedale Jasenevo parkmetsa sai alguse lugu, mida eri riikide asjatundjad on nimetanud maailma luureajaloos üheks suurimaks reetmiseks.

Koos kogu muu spionaažiarsenaliga tuli Lubjankalt Jasenevosse üle viia ka KGB välisluure arhiiv. Tegu oli alates 1918. aastast kogunenud tohutu dokumendikogusega, kokku ligi 300 000 toimikut.

Kõik see tuli teemade kaupa taas sorteerida, uuesti registreerida, koostada nimekirjad ning uude asupaika vedada. Nende tegemiste eest vastutama määrati toona 50aastane juristi ja arhivaari haridusega KGB major Vassili Mitrohhin.

Mitrohhini töö välisluures algas 1948. aastal ja kestis kokku 36 aastat. Mees osales mitmel erioperatsioonil välismaal, kuulus ka Melbourni olümpiamängudele spordidelegatsiooni katte all saadetud tšekistide rühma. 1956. aastast sai tema viimaseks teenistuskohaks KGB välisluure arhiiv. Kahtlemata oli seal rahulikum, kui välismaal luurates alailma hirmutundes üle õla vahtida.

Mitrohhini enda sõnul hakkas ta NLKP poliitika õigsuses kahtlema juba pärast Beria kuritööde avalikustamist, lõplikult kaotas usalduse NSV Liidu tegemistesse pärast 1968. aasta Praha sündmusi. Mitrohhin asus ootama hetke, mil ta saaks õigluse taastamist kuidagigi mõjutada. Põhjaliku ning tööka inimesena valmistus ta selleks päev päeva kõrval, mitu aastakümmet.

Seotud lood:

Arhiivi kolimine andis suurepärase võimaluse lahti lapata kõik kaustad ja dokumendikarbid, mis muidu osutunuks täiesti võimatuks. Mitrohhini kriitikud tänapäeva Vene välisluurest on väitnud, et ühelgi inimesel polnud võimalik saada nii terviklikku pilti eriarhiivi sisust, isegi KGB kindralid nägid vaid neid materjale, mis nende juhitavaid töösuundi otseselt puudutasid. See väide on õige vaid osaliselt – arhivaar on nagu laomees, kes ise pääseb juurde kõigile riiulitele ning annab soovijatele sealt tutvumiseks välja vaid seda, milleks neil vajadus ja luba.

Mitrohhin hakkas tegema väärtuslikumatest säilikutest märkmeid ning väljakirjutusi väikestele sedelitele ja võttis kaksteist aastat iga päev koju minnes need riietesse ja jalatsitesse peidetult endaga kaasa. Jasenevo pääslas vaadati aeg-ajalt küll kojuminejate portfellidesse ja mappidesse, ilma otsese kahtluseta kedagi aga isiklikult läbi ei otsitud. Ja Mitrohhin oskas oma asja ajada nii märkamatult ning tagasihoidlikult, et tal sokke kunagi jalast ära võtta ei kästud ja käsi taskutesse ei topitud. Võib küsida: läks õnneks? Ju siis läks.

Käsitsi kirjutatud luureandmed, mida säilitatakse Churchilli Arhiivikeskuses Cambridge’is. Scanpix

Aastatega kogunes materjali selline hulk, et Mitrohhinil tuli see oma Moskva-lähedases suvilas metallpiimanõudesse pakkida ja maa sisse kaevata. Lootuses, et kunagi jõuab see sinna, kuhu oli mõeldud. Ja sellele lootusele oli määratud täituda.

Lõpp-peatus – Balti jaam

Pärast pensionile jäämist oli reservmajor Vassili Mitrohhin oodanud võimalust oma pere ja kaubaga läände põgeneda kaheksa aastat. Mathias Rusti avantüüri järel kaalus ta isegi võimalust ALMAVÜ lennuklubisse astuda ja õppelennukiga üle õhupiiri putkata. See plaan osutus siiski liialt riskantseks ning abi tuli sealt, kust ta veel üsna hiljuti seda oodatagi ei osanud.

Nõukogude Liidu lagundamise järel tekkis Venemaal selline tohuvabohu, mida ulmekirjanduseski ette ei kujutatud. KGB jagati tükkideks ning kihutati laiali. Väga paljud tõelised luure ja vastuluure spetsialistid said hundipassi. Hoolimata sellest, et enamikul neist polnud augustisündmustega mingit pistmist.

Loe veel

Läks kenake hulk aega, enne kui Boriss Jeltsin hakkas aru saama, et ilma eriteenistusteta ei tule siin ilmas toime ükski riik ega saa ka Venemaa olla mingiks erandiks. Jasenevosse loodud Venemaa välisluure teenistuse (SVR) esimesel ülemal akadeemik Jevgeni Primakovil on selles oma rahva ees aegumatud teened.

1991. aasta augustist sai Venemaalt endistesse liiduvabariikidesse mõnda aega sõita seniste liidu punapassidega, edasisõiduks välismaale kindlad reeglid alles kujunesid. Venemaa piirivalves valitses samasugune kaos kui riigis üldiseltki.

Nii sogases vees peaks näkkama, oli Mitrohhin veendunud. Mees valis oma aardekastidest välja mõned huvitavamad palad ja pakkis päevinäinud, rattakestel järeleveetava reisikohvri. Et piiril mitte tähelepanu äratada, riietus ajamata habemega mees nii, et teda võis pidada pigem pisut allakäinud seiklejaks kui endiseks KGB ohvitseriks. Nõnda ka läks, mehe ega tema pagasi vastu keegi erilist huvi ei tundnud.

Kaubad tehti Tallinnas

Paari aasta pärast oleks ta end Tallinna suunduva rongi asemel leidnud Siberisse väljuvast vangivagunist.

Christopher Andrew ja Vassili Mitrohhini 1999. aastal ilmunud kaheköitelises teoses “Mitrohhini arhiiv”, mis kujunes tõeliseks bestselleriks ja on tõlgitud ka eesti keelde (I osa 2002. ja II osa 2007. aastal), on I osa leheküljel 17 umbmääraselt kirjas: “1992. aasta märtsis istus ta öisele Moskva rongile, mis sõitis ühte vastiseseisvunud Balti vabariiki.” Ka järgnevas tekstis jätavad autorid konkreetse sündmuskoha nimetamata. Miks nad nõnda udutasid, pole teada tänini.

Maalehe kasutuses olevad tõendid võimaldavad täie kindlusega esmakordselt avalikult väita, et Mitrohhin väljus tol hommikul rongist Tallinna Balti vaksalis ning hakkas oma ratastel kohvrit sikutama läbi vanalinna Kentmanni tänava poole. Balti jaama perroonile astus ta taas 9. aprillil ning seejärel 11. juunil, seades sammud ikka samas suunas. Taasiseseisvunud Eesti algaastatel olid siinsed välisesindused suures ruumikitsikuses ja Mitrohhini reisisihiks olnud Kentmanni 20 majas töötas lausa kaks suursaatkonda – USA ja Suurbritannia omad.

Viimati nähti Mitrohhinit Balti jaama saabumas 7. novembril ja siis juba koos perekonnaga. Ainult harukordse segaduse ja peataoleku tõttu Moskvas sai säärane edasi- tagasi sõelumine ning KGB suurimate saladuste teadja kadumine jääda sealsetele võimudele märkamatuks. Paari aasta pärast oleks ta end Tallinna suunduva rongi asemel leidnud Siberisse väljuvast vangivagunist. Ja sedagi vaid parimal juhul.

Jänkid näitavad ust, naabrid on vaimustuses

Raske arvata, miks, kuid Mitrohhini arhiivis vaikivad autorid ka sellest, et esimesel Tallinna sõidul astus mees Kentmanni 20 hoones esmalt kõrgematele korrustele. USA suursaatkonnas kuulati tema juttu pakkumisel olevatest KGB välisluure arhiivi hindamatutest materjalidest ilma erilise vaimustuseta. Vast olid sellise suhtumise põhjuseks neil aegadel lõpmatult ringi sebinud aferistid, kes pakkusid välisriikidele raha väljapetmiseks müüa kõikvõimalikku pahna, võltsinguid ja väljamõeldisi.

Pole võimatu, et sedasorti kelmid olid siinseid ameeriklasi jõudnud juba põhjalikult ära tüüdata. Ka äratas Mitrohhini välimus saatkonnas kõike muud kui usaldust. Oli kuidas oli, ent talle näidati pärast lühikest vestlust jäise viisakusega, kuidas trepist jälle alla tänavale jõuab.

Mismoodi masenduses ja pettunud mees edasi oleks talitanud ja millega kogu see lugu üldse võinuks lõppeda, võib vaid oletada, kui mitte sama maja esimesel kahel korrusel asuva inglaste suursaatkonna vastuvõturuumi avatud uks poleks talle kohe uut lootust andnud. Ukse taga istus nooruke naistöötaja, kes Mitrohhini õnneks valdas vabalt ka vene keelt!

Inglanna kuulas Mitrohhini tähelepanelikult ära, heitis pilgu külamehe kotipõhjast välja toodud paberitele ja mõistis, et tema ees istuv isik on isegi väga tõsiseltvõetav. Lepiti kokku, et Mitrohhin tuleb kuu aja pärast saatkonda tagasi ja siis kohtuvad temaga juba Suurbritannia välisluureteenistuse (SIS) esindajad. Esimesed sammud suure kokkuleppe sõlmimiseks olid tehtud.

Miks väidetakse raamatus “Mitrohhini arhiiv” eksitavalt, et arhivaar otsustas “nimetus Balti pealinnas kohe pöörduda Inglise saatkonda”? On siin tegu viisakusavaldusega oma uue kodumaa vastu või konspiratsiooniga, teavad vaid Mitrohhin ja Andrew. Küsida pole enam kummaltki, tõde jääb aga tõeks – kõik toimus Tallinnas ja algas USA saatkonnast.

Oktoobripühadeks Londonisse

Mitrohhin oli mees, kes ei langetanud ühtki otsust uisapäisa. Kuna läbirääkimised inglastega osutusid edukaks, võimaldati tal 7. septembril lennata Londonisse, et tulevane uus kodumaa oma silmaga üle vaadata. Võimalik, et ka meest ennast vaadati seal tähelepanelikumalt, kui see Tallinnas võimalik oli.

Moskvasse naasnud, oli lõplik otsus tehtud ja oktoobripühade 75. aastapäeva hommikul vaatas Mitrohhin Tallinna saabuva Moskva rongi aknast viimast korda Toompea torne. Seekord juba koos perega. Mõne päeva pärast lendasid nad Riia kaudu Londonisse ja Inglise luure kõigi aegade ühe edukaima operatsiooni põhietapp oli hiilgavalt lõpule jõudnud. Inglise ajakirjaniku Edward Lucase arvamusavaldusega, et põhiosa arhiivist toimetati Inglismaale Riia kaudu, võib nõustuda, kuid kontaktid tekkisid ning kokkuleppele jõuti siiski Tallinnas. Ka 2014. aastal Cambridge’is avanenud arhiivimaterjalides ei leidu tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist.

Leedu eriteenistuse kunagine polkovnik Virginius Tšesnuljavičius olevat küll kirjutanud, et tema korraldas Mitrohhinite meritsi saatmise Klaipedast Rootsi, kuid seda ei kinnita Mitrohhini arhiivi kaks autorit ega ka keegi muu peale Tšesnuljavičiuse enda.

Kes vana asja meelde tuletab...

Neli aastat püsis Mitrohhini loo ümber vaikus. Jasenevos siiski märgati, et mitmed nende kauaaegsed välismaised koputajad on kas kinni peetud või kahtluse alla sattunud, kuid kaua ei suudetud selgusele jõuda, mis on juhtunud. Inglise luure oli paljusid Mitrohhini materjale tutvustanud ka oma NATO kolleegidele, kuid asju aeti vastuluurele omase varjatuse ning märkama- tusega.

1996. aastal tekitas elevust Saksa ajakiri Focus, milles ettevaatlikult viidati, et on lekkinud tuhandete endiste ja praeguste kogu maailmas tegutsevate Nõukogude luureohvitseride ning agentide andmed.

Tõeline sensatsioon puhkes 1999. aastal, mil Inglismaal nägi trükivalgust kaheköiteline koguteos “Mitrohhini arhiiv”. Eelistamata ühtki seal avaldatud tuhandetest faktidest ja nimedest, võiks siiski mainida Prantsusmaa presidendi François Mitterrandi haput grimassi, kui ta sai teada, et aastatel 1981–1985 Prantsusmaa kaitseministrina tegutsenud Charles Hernu oli aastatel 1953 kuni vähemalt 1963 Nõukogude välisluure teenistuses! Hernu reeturimask püsis puutumatult, kuniks Mitrohhini plekkpiimaämbrite sisu läänes valjusti kolisema hakkas.

Häirimatus rahus oma Londoni-lähedases kaunis koduaias reipalt talitades nautis vanaduspäevi naabrite poolt armastatud rõõmsameelne vanaproua Melita Norwood. Agendinime Hola kandnud naine oli aastatel 1934–1972 NSV Liidu välisluure üks väärtuslikumaid agente, kes reetis enam-vähem kõik inglise tuumaprogrammi saladused ning jäi seejuures tabamatuks.

Tänu temale teadis Stalin inglaste pommiuuringutest rohkem kui suurem osa Briti ministritest! Veelgi enam – Moskva autasustas Melitat Punalipu ordeniga ning ta sai sealt nähtamatuid kanaleid kaudu ka personaalpensioni.

Britain Spy Archive Scanpix

Veendunud ideelise kommunisti kaunis eluõhtu võinuks häirimatult kesta veel kaua, kui mitte need Mitrohhini piimaämbrid... Inglismaal punavanaema hüüdnime saanu salakuulajaelu leidis tõendamist 1999. aastal, kuid 87aastast vanakest ei hakatud enam kohtumajade vahet talutama ja ta lahkus siitilmast 2005. aastal 93aastasena oma reeturitegude eest vastutust kandmata.

Kindralleitnant Vadim Kirpitšenko, kes aastatel 1979–1991 töötas Jasenevo ülema asetäitja kõrges ametis, kirjutab oma mälestusteraamatus “Разведка: лица и личности” (“Luure: isikud ja isiksused”) kellestki professor Kristoferist, kellega ta 1999. aastal Venemaa välisluure esindajana Oxfordis konverentsil äsjailmunud Mitrohhini arhiivi teemadel tülli läks. Vene luuretuus nimetab toda Kristoferi valelikuks, ja kulus omajagu aega, et selgusele jõuda, keda ta õieti silmas peab.

Tuleb välja, et kindralleitnandi meelepaha pälvis hoopis Cambridge’i ülikooli professor Christopher Andrew! Kui oponendi nimegi ei teata, mida siis tema publikatsioonide arvustamisest arvata? Mitrohhini arhiivi pole Venemaal tänini kirjastatud, ning see pole kindlasti juhuslik.

Uks praotus 2014. aastal

Major Mitrohhini Inglismaale viidud materjalid asuvad praegu Cambridge’i ülikooli Churchilli kolledži arhiivikeskuses. Sisuliselt parim osa KGB välisluure arhiivist avati tutvumiseks 2014. aasta kevadel. 33 arhiivisäilikust on tutvumiseks avatud 19. Osa senini saladuses hoitavast 14 arhiivikarbist on kättesaamatud veel pikki aastaid. Tõde otsinud Mitrohhini materjalide hulgas on selliseid, mis ei lase tema nimel veel väga kaua unustuse hõlma vajuda.

Luurel, vastuluurel ning uurival ajakirjandusel on mõndagi ühist. Kõigis neis on esmatähtis töö allikatega. Mõndagi selles loos Tallinnas 1992. aastal toimunu kohta kirja pandust pärineb usalduslikest vestlustest inimestega, kes neist aegadest ja sündmustest teavad mitu korda rohkem, kui arvata võib. Kuid vanasõna kuldsest vaikimisest on neile suuremaks elutõeks kui enamikule meist.

Tänapäeva Eesti eriteenistuse üks rajaja tutvus Maalehe järeldustega Mitrohhini kunagistest tegemistest Tallinnas. Omal ajal väga kõrgeid paguneid kandnud mees lausus, et tal pole põhjust kirjapandut ümber lükata. Ta on veendunud, et kunagine saladus on nüüdseks aegunud ja nende ridade avaldamine ei tekita enam kellelegi kahju ega riku kellegi seadusega kaitstud õigusi.

“Paneme siis sinu kui eksperdi nime siia ka kenasti kirja ja pildigi lehte?” pakub autor. “Vara veel...” lausub mees pärast pisukest järelemõtlemist kerge muigega. Ja tal võib õigus olla. Nagu tavaliselt ikka.