Nagu päikese teekond

Siin peitubki esimene põhjus, miks kiikede käginat Eestimaal ikka veel on kuulda, sest paljusid eri tahke siduv tegevus on inimestele endiselt tähtis.

Teine põhjus on kindlasti rahvakultuurist pärit tava edasikandmine, mida on kohalike elanike algatusel nüüd lausa riiklikult või kohaliku omavalitsuse tasandil toetatud.

Kolmas põhjus on tõsiasi, et kiige saab väiksema seltskonnaga ise ja ühiselt teha. Või siis tellida mõnelt kiigemeistrilt. Internetist leiab tõesti ka külakiikede müügipakkumise, seda isegi koos hinnaga. Näiteks 40 000 krooni. Või 23 000.

Piret Pungas, doktorant, kes õhtuti Tähtveres lasteväljakul kiikumas käib (“Linna pole ju külakiikesid ehitatud, kuigi näiteks Tartusse Supilinna sobiks see väga hästi,” leiab ta), jõudis oma kiikumishuviga nii kaugele, et tegi magistritöö teemal “Kiigekohad Eesti maastikes”.

Millal rajati Eestimaale esimene külakiik, seda Piret siiski öelda ei oska. Arheoloogidel pole kindlaid tõendeid selle kohta, et puujuppide jäänused mõnes hiies võiksid olla just kiige tugitalad. Samas viitavad kiikedega seonduv rahvapärimus ja kiigelaulud ikkagi pikaajalisele traditsioonile eesti kultuuriruumis. Kindel on aga see, et XVIII sajandil olid külakiiged olemas.

Oletatakse, et kiikumiskombe teke on seotud aastaaegade vaheldumisega, mida eestlased on alati tähtsaks pidanud. Kiikumine kujutas päikese teekonda üle taevavõlvi, mis soosis võitu pika, pimeda ja külma talve üle. Rituaalne kiikumine sümboliseeris viljakust, tegi keha kergeks ja hoidis terve, tagas nii põllu, karja kui ka inimese edenemise.

Hiljem kadus tasapisi kiikumise kristluse-eelne religioosne tähendus, kuid komme säilis. Kuna ajaliselt langeb Eestis kevade algus Kristuse ristilöömisega enam-vähem kokku, tähistati kiikumisega kevade algust.

Ajapikku hakati kiigel käima, et lihtsalt lõbutseda, tööst vabal ajal kokku tulla, pillimängu järgi tantsida. Põhja-Eestis käidi kiigel kogu suve vältel, Lõuna-Eestis püsis kiikumise usuline tähendus kauem.

Kuni XIX sajandi teise pooleni oli kiikumine levinud argielu osa. Viimase 100 aasta jooksul on kiigekombestiku tavapärasus tunduvalt vähenenud.

Samas ehitatakse kiikesid ikka ja jälle. Ainuüksi PRIA tegi aasta tagasi otsuse vähemalt 21 kiige ehitamise rahastamiseks.

Kuigi kiikumise algsest tähendusest on enamik kaduma läinud, tullakse jaanipäeval endiselt kiige alla. Nii, nagu tehtud aastasadu: kogunetud, tantsitud, lauldud, räägitud, oodatud kallimat. “Seetõttu väärivad kiigeplatsid ning kiigekultuur hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste pärimuskohtade kõrval säilitamist,” väidab Pungas.

Millist paika aga säilitada? On ju kiigeplatsid ühelt poolt ebaselge päritolu ja tähendusega kohad kaugest minevikust, teiselt poolt osa tänapäevasest maastikust – seega on kiigekohad ühtaegu nii erilised ja tavalised.

Samas, kui objekt on miskitpidi oluline, luuakse uus kiht vanale peale. Nõnda tekivad uued kiigelood ning ehitatakse uusi kiikesid kas vanadele või uutele kiigekohtadele. Nii saavad ka mõnedest pühadest riitustest paljudel juhtudel rituaalid, mida täidetakse harjumusest või nostalgiast.

Uus kiht vanal kohal

Kiigetraditsioonil on muude omataolistega võrreldes siiski mõnetine eelis: kiiged kuuluvad praegugi külaelu juurde ning seda tava väärtustab ka noorem põlvkond. Nii ei ole üllatav, et vähemalt üks külakiik on Eestisse lisandunud ka sel kuul – nimelt Lääne-Virumaale Viitna kõrtsi juurde.

Mis puutub väitesse, et kiikumine on eestlaste rahvussport, siis sellel on tõesti tõepõhi all. Nimelt ehitas Pärnu mees Ado Kosk 1993. aastal kaks kiike, mis võimaldasid sarnaselt vanadele külakiikedele kiikuda üle võlli.

Kiik ei püsi ilma remontimata üle 6–7 aasta, uue ehitamisega võib vahetuda ka kiigekoht. Mõnel pool ulatub koha vanus siiski 30 ja enama aastani. Nii kaua püsib kiigekoht, kui kiik ehitada mitte puidust, vaid metallist, nagu on tehtud Tartu lähedal Mõisanurme külas Kiigemäel.

Punaseks värvitud raudtorult võib leida aastaarvu 1985, lõkkeplatsile kuhjatud katkine mööbel lubab aga oletada, et jaanituld tehakse ja kiigutakse seal ka tänavu.

Tuli peletas kurjad vaimud

Metallist kiigel on peale materjali veel teisigi erinevusi. Nimelt ei tee ta iseloomulikku häält, ei kiiksu ega kiuksu. Oletatavasti tuleneb sõna “kiik” aga häälitsusest, mida kiik teeb. Ka on nimetatud kiik algsest Lõuna-Eesti tavast üsna kaugele arenenud.

Ehitati ju Lõuna-Eestis algul väga lihtsaid kiikesid, kus rõhttala asetati kahe tugeva kase vahele. Seda kasutati vaid munapühade ehk lihavõtte ajal. Lõuna-Eestis kutsutigi neid pühi kohati kiigupühadeks.

Põhja-Eestis mindi kiigele hiljem, suvistepühade paiku ning kiiguti tähtsamate pühade ajal (nt jaanipäeval) või puhkepäeviti kogu suve jooksul. Niisugune tava tingis vajaduse tugevamate kiikede järele, mis püsisid kasutuskõlblikud mitu aastat.

Ükskõik kui metallist ja kui mittelooduslikku värvi Mõisanurme küla kiik ka poleks, on tema asukoht igati n-ö nõuetekohane. Esiteks on paik tõesti ilus, teiseks avar, kolmandaks metsa lähedal. Kõigele lisaks paistab siit kaugele. Seega paistab ka siin tehtav lõke kaugele, surudes kurjad vaimud valguse ja pimeduse piiri taha.

Praegu, mil kiikede tähendus muutunud, pole traditsiooniline koht enam nii tähtis. Kiige võib ehitada kõrtsi juurde – nagu Viitna, aga ka rahvamaja või koolimaja lähedale.

Varasem tava nägi ette, et kiige ehitasid küla hakkajamad poisid. Tütarlapsed tegid ja tõid kiige ehitajatele tänutäheks kingitusi: kindaid, mune, sukapaelu jms.

Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel võistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja jõuab üle võlli ajada. Kuidagi ei saa eitada kiigeõhtute tähtsust kaasa otsingul. Praegusel ajalgi on kiik noorte kokkusaamiskoht ja nii mõnigi abielu saanud just sealt alguse.

Küsimus, miks just kiikumine, jääbki ilmselt lõpuni lahti seletamata. Kõige ajaloolise ja sotsiaalse kõrval võib selleks olla ka niisuguse edasi-tagasi liikumise ajal ajus vallanduv dopamiin, mis tekitab inimesel heaolutunde.

Alistumine laste survele

“Üks peamisi põhjusi, miks kiikesid rajatakse, on laste surve,” väidab Piret Pungas. Teine ajend on vallavalitsuste või külaliikumiste eesmärk muuta külarahvast ühtsemaks ning hoida või tugevdada kogukonna ühismõtet ja ühtekuuluvustunnet.

Eraettevõtjad püstitavad kiikesid omal algatusel eelkõige turistide meelitamiseks, millest võib välja kasvada uue kogukonna teke ning turismikiik muutub külakiigeks.

Lisaks suurtele külakiikedele on ka väiksemaid talukiikesid. Viimane võib olla praegusel ajal ehitatud ka hoopis maastikuesteetilisel eesmärgil, mitte meelelahutuseks.

“Kuigi kiigekohad mõnevõrra teisenevad, tekib inimestel igal kevadel ja suvel endiselt soov kiikuda,” väidab lapsepõlvest saati sedalaadi lustimist nautiv doktorant. “Loodetavasti jääb kiigekoht koos kiigega ning sellele omistatud tähendustega veel aastakümneteks Eesti maastiku ja eestlaste meelelahutusliku kombetalituse eriliseks osaks.”

Pärispea külakiige kasutaja meelespea:

- Kiigel tuleb võtta endale kindel asend, et mitte juhuslikult alla kukkuda.
- Vastavalt raskusele peavad kiikujad jaotuma kiigele võrdselt.
- Korraga võib kiigel kiikuda kuni 8 inimest või kokku kuni 600 kg kaaluvaid kiikujaid.
- Kiigu selleks vaid ettenähtud viisil.
- Aktsepteeri kaaskiikujaid ning nende märkusi kiige kasutamise ja hoo suhtes.
- Hoogu teevad vaid kiikujad, kiige kõrvalt hoo tegemine on ohtlik ja seetõttu keelatud.
- Ettevaatuse mõttes on keelatud teha ülisuurt hoogu, mis võib põhjustada õnnetuse.
- Kiigelt lahkudes peab hoog olema peatunud.
- Pärispea küla ja MTÜ Pärispea Seltsimaja ei võta endale vastutust külakiige ja kiikujate eest.
- Kiigeplatsil viibimine ja kiikumine omal vastutusel.

Allikas: www.parispea.ee