Kirjutamine on mingi looduse vigur
Aidi Vallik, tänavu pälvisite nii Julius Oro kui ka Karl Eduard Söödi luulepreemia. Olete ilmselt tunnustusega juba ära harjunud?
Ei ole harjunud. Iga kord on väga suur rõõm ja üllatus neid saada. See näitab, et ka lugejad ja kirjanduse hindajad peavad minu tööd mõttekaks ja vajalikuks.
Niisugune tunnustus on osa mu tööde tagasisidest, väga tänuväärne osa, mis aitab kinnitada usku oma andesse ja oskustesse.
Enesetunde jaoks on see väga oluline. Kui ma kirjutan plaaniga tulemus avaldada, siis tahan ju, et see, mis minus on, inimestele midagi pakuks, nende elu rikkamaks ja huvitavamaks muudaks.
Kas see korda läheb, on iga kord suur kahtluste ja kõhkluste allikas.
Mispärast kirjanik kirjutab, kas südame sunnil?
Looval kirjutamisel on ju päris mitu otstarvet. Kõige levinum on ehk eneseteraapia — see seletab, miks ka paljud päris kirjanduskauged noored luuletusi kirjutavad, veebi- või muud päevikut peavad.
Kirjanikul aga on veel muid põhjusi.
See on päris segane lugu. Kõige esmane põhjus on, et ei olegi võimalik mitte kirjutada.
See on osa sinust, su loomulikust eneseväljendusest, mingi looduse vigur, mis ilmneb kohe, kui oled tähed selgeks saanud.
Kui tekib tunne või tuleb sund, aga pliiatsit ja paberit pole käepärast?
Kui on lasteluuletus, siis õpin selle pähe. Kui on lihtsalt idee, siis räägin kohe oma abikaasale Ott Vallikule ja palun aidata meeles pidada.
Aga olen ka keset ööd voodist tõusnud ja laua taha kirjutama läinud.
Millal on õige kirjutamisaeg — päeval, õhtul, öösel?
Mul ei ole konkreetset aega. Kuigi kõige parem on ikka töötada hommikuti ja päeval. Tähtaegadest kinni pidamiseks tuleb siiski mõnikord ka õhtud ja ööd appi võtta.
Milline on luuletaja, kirjaniku roll praeguses ühiskonnas?
Eks selline, nagu ikka on olnud: lugude, laulude, unistuste, usu ja muinasjuttude jagamine. Praktilise, füüsiliste vajadustega lihakeha kõrval on inimesel ka hing, mille vajadusi silmaga näha ei ole. Aga kui need on rahuldamata, on valus ja paha nii sel inimesel endal kui tema lähikondsetel. Kunst, kirjandus ja muusika tegelevadki inimese hinge toitmisega.
Mida olete elus saanud seetõttu, et olete kirjanik?
Kõige tähtsam on vast iga päev tunda, et mu elul on mõte ja ülesanne. Et ma olen saanud sajaprotsendiliselt pühenduda kirjatööle, on teinud mu väga õnnelikuks.
Mis on teil saamata jäänud seetõttu, et olete kirjanik?
Regulaarne kuupalk ja kaotatud kümnend tööstaažis. Väga tõenäoselt saab mu tulevane pension olema keevitajate ja müüjate omaga võrreldes väga nutune. Kolmas sammas ei päästa siin ka palju. Ma ei tea ühtegi pensionil kirjanikku — on kas töötav kirjanik või surnud kirjanik. Nii et ma loodan siinkohal pikale töövõimele.
Kuidas kirjanik Eestis majanduslikult toime tuleb?
Sõltub sellest, kui palju ja mida kirjutatakse. Stsenaariumide ja näidenditega tegelemine toob rohkem sisse kui raamatute kirjutamine. Sõltub ka sellest, kas kirjastada oma asjad ise või müüa käsikirja kasutuslitsents kirjastusele. Või kas piiri tagant jookseb tõlgete eest kuigipalju raha. Või kui palju su raamatuid ostetakse-laenutatakse.
Igal juhul on sissetulekud ebaregulaarsed ning kõikuva suurusega. Sellega peab arvestama.
Millised on lähiaja raamatuplaanid?
Mitu asja on pooleli, üks noorteromaan ja üks lõpetamata jutukogu täiskasvanutele, mis tahavad tõsisemat süvenemist saada. Ja siis veel mõned asjad. Liigagi palju on pooleli.
ELUKÄIK
Aidi Vallik
- Sündinud 11. mail 1971
- Abielus kunstnik Ott Vallikuga, tütar Mari
Haridus
- Palivere algkool 1978–1979
- Taebla keskkool 1979–1986
- Tartu kunstikool 1986–1988
- Tartu ülikool, eesti keel ja kirjandus 1991–1996
Töö
- Kunstnik Haapsalu kultuurimajas 1989–1992
- Õpetaja Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumis 1996–2004
- Vabakutseline kirjanik 2004–
Looming
- “Ärge pange tähele” (1990), “Videvikus lepatriinulend” (1995), “Mina ja Käthe Kollwitz” (1998), “Ristsõna” (2001), “Kuidas elad, Ann?” (2001), “Mis teha, Ann?” (2002), “Koletise lugu” (2005), “Narkohollo ehk Florose vabastamine” (2006), “Unekoer” (2006), “Tirtsti ja turtsti” (2007), “Mis sinuga juhtus, Ann?” (2007), “Prints ja Tutsik” I raamat (2008), II raamat (2009), “Mina, kana, lehm ja kratt” (2010)
