"Inimeste ja koduhiirte rändemustrid on omavahel ühendatavad," selgitas Yorki ja Uppsala ülikoolide teadlane Eleanor Jones. "Inimasustuse viimase 1000 aasta ajalugu peegeldub hiire mitokondriaalse DNA geenijärjestuses."

Jones kogus koos kolleegidega geneetilisi tõendeid Islandi ja Gröönimaa 10. sajandist pärinevate viikingite asulakohtade arheoloogilistel väljakaevamistel leitud hiireluudest. Seejärel võrdlesid nad muistset DNAd neis piirkondades täna elavate hiirte omaga.

Tuhat aastat tagasi elanud viikingid olid küll maailmarändurid, kuid kandsid endaga retkedel kaasas kodu rajamiseks vajalikku varustust, sealhulgas ajutiselt püstitatavaid elamuid, mis sobisid koduks ka hiirtele.

Hiired võisid viikingeid saata ka umbes 1000. aastal toimunud suhteliselt lühiajalisel rüüsteretkel praegu Kanadale kuuluvale Newfoundlandi saarele. "Kui nad olid tõepoolest kaasas, siis viibisid nad seal lühiajaliselt, nagu viikingidki," märkis uuringu kaasautor Jeremy Searle Cornelli ülikoolist.

See ei ole eriti üllatav, sest toona elasid selles piirkonnas kohalikud pärismaalaste hõimud, kelle rändav elustiil ei pruukinud kodusema eluviisiga hiirtele sobida. Suurem osa tänastest Newfoundlandi hiirtest on sinna 15. sajandil saabunud Briti päritolu hiirte järglased.

Skandinaaviale lähemal asuva Islandi koduhiirel, nagu sealsel inimpopulatsioonilgi, esineb liigisiseseid DNA järjestuse erinevusi vähe, mis viitab, et koos viikingitega saabunud närilised on hilisemate saabujatega segunenud harva.

Ka Gröönimaa hiirepopulatsiooni saatus on käinud käsikäes koos sinna saabunud inimeste omaga - arvatavasti kadusid esimestena saabunud koduhiired pikapeale saarelt ning asendusid hiljem tõenäoliselt Taanist saabunud hiirtega.