Kõigile lavastustele tahaks alla kirjutada

 (1)
Kõigile lavastustele tahaks alla kirjutada
Peeter Rästas. Foto: Priit Grepp----

Äsja lõppenud Tartu teatrifestivalil Draama osalenud kaheksale lavastusele ühisnimetajat otsides võiks enamikku neist nimetada kummaliseks.

Kummalisus ei tähenda siin hinnangulisust, vaid märgib lavastuste mittetraditsioonilisust, avangardsust, vormiotsinguid.

Tuleb tunnistada, et seekordne festival kandis suuresti nooruse märki. Enamik lavastajaid oli kahekümnendates-kolmekümnendates aastates (põhiprogrammi lavastajaist vaid Anu Lamp ja Andres Noormets vanemad). Ka näitlejad olid enamasti noored. Ja publik oli noor, täites kõik Tartu festivalisaalid pilgeni.

Avangardsed lood

Võiks ju arvata, et ka lavastused pidasid adressaadina silmas eeskätt noori, kuid kuraator Priit Raud kinnitas, et repertuaar on suunatud kõigile teatrihuvilistele. Ja temaga tuleb nõustuda. Head ja ebatavalised lavastused nagu “Antigone“, “Keskööpäike“, “Vargamäe varjus“ ja teisedki, mis huvitavad ja puudutavad noori, huvitavad ja puudutavad ka teatritundlikku eakamat publikut. Hea kunst jõuab ikka kohale — vanusele vaatamata.

Räägiti põlvkondade vahetusest teatris. Mingil määral kinnitas seda ka Tartus nähtu. Seekord küll vanema põlvkonna lavastajate — Merle Karusoo, Priit Pedajase, Ingo Normeti ja Kalju Komissarovi töid esindatud polnud, kuid vast ei tähenda see, et neid järgmistel aastatel ei võiks olla. Ka juhul, kui festivalirepertuaar peaks endiselt olema orienteeritud avangardsusele.

Andres Noormets kirjutab: “…loodan, et ka Eestis need ajad kätte jõuavad, mil otsinguline teater kasutab üle 50aastaseid inimesi.” (Siin ja edaspidi kõik tsitaadid festivaliraamatust “Allkirjaga teater!”).

Kuid need ajad ongi juba kätte jõudnud: põhiprogrammi kuulunud “Keskööpäikese” lavastaja Anu Lamp on selle eapiiri juba ületanud. Ja palju Andres Noormetsalgi sellest puudu jääb.

Samas ma arvan, et festivalikorraldajail ei jääks kindlasti silmapaistev traditsioonilises laadis tehtud lavastus märkamata. Ei jäänud tegelikult selgi korral. Näiteks Andres Noormetsa Rakvere teatris tehtud “Tuulte pöörises”, tugev realistlik heade näitlejatöödega lavastus kuulus põhiprogrammi. Ja paradoksaalselt kuulub samasse heasse vanasse näitlejateatri laadi ka festivali noorima lavastaja, lavakunstikooli tudengi Sander Puki koos kursusekaaslastega tehtud lavastus — Neil Simoni “Biloxi blues”.

On tõsi, et modernset teatrikeelt kasutavad lavastused ei ole tihti nii näitlejakesksed kui traditsioonilises laadis tehtu. Priit Raud on öelnud: “…ärge tulge mulle rääkima heast näitlejatööst, sest see on elementaarne!”

Kuid kas ikka on? Mulle näib, et silmapaistev näitlejetöö on sündmuseks ja tõmbab endale tählepanu ka avangardses teatris. Nii nagu Ülle Lichtfeldti Mari “Vargamäe varjus”, Elina Reinoldi Antigone ja Andrus Vaariku Kreon “Antigones”, Helene Vannari roll “Keskööpäikeses“ ja mõnigi teine. Väga hea näitlejatöö ei kuulu elementaar-suste, vaid harulduste kategooriasse.

Noorte tegemistel oli jumet

Seitse noortelavastust kuulusid programmi “Homne teater”, sealhulgas tudengilavastused “Biloxi blues” ja “Ihade osakond”. Viimane oli minu jaoks festivali avangardsetest noortelavastustest üks põnevamaid.

Selle lavastuse tudengitest esinejad ei olnud mitte lavakunstikooli omad, vaid kunstiakadeemias lavakujundajateks õppijad, lavastajaks Mart Koldits. Mänguruumi keskel oli laud, millel asusid esinejate tehtud tillukesed maketid. Nende makettide suurendused projitseeriti väikeste veebikaamerate abil suurele ekraanile koos või vaheldumisi elavate näitlejatega (keda mängisid samuti kunstitudengid) ning tulemus oli uskumatult põnev.

Tekst puudus, olid vaid heliefektid ja muusikaline taust. Nii ideel kui teostusel oli jumet.

Üheks festivali huvitavamaks lavastuseks pean Albus Vargamäel mängitud Urmas Lennuki näidendit-lavastust “Vargamäe varjus”. Klassiku ees aukartust tundmata oli autor loonud iseseisva visiooni omast Vargamäest selle elanikega: jõuline isiksus Mari, mehelikult veetlev Juss, tuim jõmmkärakas Andres ja ilulev filosofeerija Pearu.

Iseseisvat lähenemist õigustas veenev tulemus.

Üllatas Ingomar Vihmari Draamateatri-lavastus “Õitseng”. Vihmar, kelle kontol on Draamateatris mõnigi kommertsimaiguline töö, on seekord Martin Alguse näidendi põhjal maha saanud ootamatu ja huvitava tulemusega.

Lavastus, mis algab nagu tavaline perekonna- või abielulugu, keerab edasi arenedes üha enam vaimukasse tragikomöödia elementidega absurdi — kas nuta või naera! Näitlejad on lavastaja pakutud laadi hästi ära tabanud ning tulemus on värskendav.

Sama ei saa kahjuks öelda Lauri Lagle Draamateatris lavastatud “Kas ma olen nüüd elus?” kohta, kus üks mässuline noortekamp koos ahvist tegelasega möllab ühes tavakontoris. Aeg-ajalt tullakse välja ühiskonna- ja tarbimisvastaste tiraadidega. Kõik on sumbuurne, vähemõtestatud.

Näidendi autor Siim Nurklik ütles end lavastusest lahti. Lauri Lagle sellele eelnenud lavastus “Untitled” teatris NO99 tundus mulle hoopis tihedam, pingestatum ja huvitavam. Kuid nii või teisiti on Ingomar Vihmari ja Lauri Lagle näol nüüd Draamateatris olemas lavastajad, kes teatri senisele konservatiivseks peetud laadile alternatiivi võivad pakkuda.

Ei veennud mind ka Juhan Ulfsaki debüütlavastus “Idioodid“ Von Krahli teatris Viljandi Kultuuriakadeemia 8. lennu (ehk Von Krahli teatri lennu) lõpetanutega. Lavastus on tehtud Lars von Trieri skandaalse filmi põhjal, lavastuse filmitud osad on toodud siinsesse keskkonda (sealhulgas Draamateatrisse ja Ugalasse).

Nii nagu Lars von Trieri filmis, lollitavad ja möllavad ka teatritüki tegelased päris metsikult (nudistlikud stseenid kaasa arvatud), kuid sisuliste väärtuste (“idioodi otsimine iseendas”, välisilma sallivus või sallimatus “teistsuguste” vastu) mõjulepääsu takistavad vomipuudused. Ulfsaki lavastus on lõtv, halva rütmiga ja tühikutega. Vähekogenud näitlejate tegevust oleks lavastaja pidanud rangemalt ohjama, kuid kogemusteta on ju temagi.


Võiks allkirja anda küll

Kindlasti kuulusid festivali üllatavate lavastuste hulka nii Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi “Antigone” oma põneva vormikeelega kui Anu Lambi Linnateatri-lavastus “Keskööpäike“oma vaimukate lahendustega.

Kõiki lavastusi ei õnnestunud näha, kuid enamikule nähtust võiksin oma allkirja anda küll. Lisaks teistelegi festivaliüritustele — loengud Tšehhovist, Eesti ja Taani koostööprojekti “Näitekirjanike kasvulava” järjekordsele koosistumisele ning festivali kokku võtvale konverentsile, kus kuulutati välja ka Eesti Teatri Agentuuri järjekordse näidendivõistluse laureaadid.

Žürii andis välja kuus auhinda. Esimese pälvis Tartu Ülikooli teatriõppe lõpetanu, praegu Tallinnas suhtekorraldajana töötav Piret Jaaks oma näidendiga “Näha roosat elevanti”. Juba mõnda aega Eestis kestev dramaturgiabuum näib leidvat uusi järgijaid.

Ja veel: järgmise aasta Draama kuraator on Anu Lamp.