Kõik tüüpkoolimajad saagu kelgumäeks!
Seekordse biennaali ehk üle kahe aasta toimuva arhitektuurifestivali teemaks on nõukogude modernistliku ruumipärandi taaskasutamine. Eelmise sajandi kuuekümnendatest kuni kaheksakümnendateni külvati lihtsa ja maskuliinse arhitektuurikeelega maju üle Eestimaa.
Kõik meie paneelelamurajoonid jäävad samasse ajajärku, aga lisaks ka hulgaliselt koole, lasteaedu, kolhoosikeskusi ja ka ühiskondlikke ehitisi. Kuigi kaheksakümnendatel tungis peale justkui koha- ja ajalootundlikum postmodernism, pole tagantjärele vaadates neil nii väga suurt erinevust.
Mägedelt Kalamajja
Me oleme harjunud taas- ja uuskasutust käsitlema väga materjalikesksena, aga tegelikult on see midagi, mis täiesti iseloomulik ka kogu arhitektuurile, kõikidele hoonetele. Meie eluolu on pidevas muutumises, juba Herakleitos ütles, et ühte jõkke pole võimalik kaks korda astuda – nii on ju tegelikult ka majadega ja nende kasutamisega. Nõnda nagu muutub majade kasutamine, muutuvad ka meie hinnangud neile.
Millises valguses paistsid näiteks kõigi mugavustega korterid mägedel või kolhoosikeskustes kolmkümmend aastat tagasi ja milline on nende positsioon meie väärtusahelas praegu? Kunagi sooviti Tallinnas Kalamajast mägedele, nüüd jälle vastupidi.
Kui elamute puhul vahetub aja jooksul välja nende elanikkond ja muutub turuväärtus, siis unikaalhoonetega on asi keerulisem. Sakala keskus ja kohvik Must Luik ei jõudnud praegust debatti ära oodata ja läksid kivipurustajasse. Tallinna Teenindusmaja saatus oli tänu hoone paindlikule kandeskeemile väga leebe, sai sujuvalt paar korrust juurde ja läikivad porgandid fassaadile, aga elas edasi.
Tallinna endise peapostkontori paekivifassaad asendatakse suures osas klaasiga ja postimajast saab kaubamaja − seegi ajastu märk −, aga algne kehand jääb siiski alles. Endine EKP maja, praegune välisministeeriumi hoone, näib sama värskena kui ehitamise hetkel ning elab edasi muutumatul kujul.
Säilitamine pole eesmärk omaette, aga oluline on, et meie ruumilises mälus säiliksid majad ka sellest perioodist, ning kui vanale kehandile leitakse uus ja sobiv funktsioon, siis on tulemus pigem rikkam.
Isemoodi lugu on aga sellest perioodist pärit tüüpsete ning vähem tüüpsete koolimajade ja lasteaedadega. Neid on risti-põiki täis pikitud kogu Eesti maa ja linn. Energiasäästmise ajajärgul kipume neid lihtsalt vatiga üle katma, ja kui hästi läheb, riputatakse ka torud lakke, kus õhk ringi käib, aga on keegi küsinud ja mõtisklenud selle teema üle, kas see on ikka mõistlik ettevõtmine?
Kas need suured H-d ja U-d kannavad ruumiajaloolist väärtust? Kas need vastavad XXI sajandil konkurentsivõimelise ühiskonna vajadustele? Kas seal saavad kasvada ja areneda meie lapsed? Ei taha küll olla pateetiline, aga nii see ju on – praeguses koolikeskkonnas kasvavad inimesed, kellest 20 aasta pärast sõltub meie riigi ja rahva konkurentsivõime. Kui inspireeriv see keskkond on ja milline on selle mõju lastele?
Eks aeg teeb siin otsapidi oma tööd. Tallinnas on juba mitmeid H-sid tühjaks jäänud ning ootavad uut funktsiooni, olgu selleks siis kas või pärast kokkulükkamist kelgumäeks saamine. Kuigi paljud kamber-tüüpi koolid on euroremondiga justkui korda tehtud, ei näe ma, et pikemas perspektiivis oleksid tüüpkoolimajad jätkusuutlik koolikeskkond.
Ka paljudes maa-asulates on koolihooneid, mis ehitatud hulga suuremale õpilaskonnale, kui praegu käib, seetõttu kipub ülikond tugevalt lotendama. Võiks ju arvata, et nende puhul piisab lihtsalt osalisest lammutamisest. Tegelikult ei piisa. Konkurentsivõimeline kool on maa-asulatele veel elutähtsam kui linnadele.
Ei tüüpkoolimajadele!
Loomulikult määrab kooli konkurentsivõime esmalt õpetajaskond, aga võin tuua lugematu hulga teadusuuringuid, mis kinnitavad koolikeskkonna mõju õpitulemustele, seda nii otseselt kui ka kaudselt läbi õpetajate parema töökeskkonna. Argument, et betoon ei mõjuta tulemust, ei kehti koolimajade puhul kindlasti mitte. Katsu sa jalgpalliplatsil korvpalli harjutada − mängida ehk saab, aga hiljem võistlustele minnes pole teistega konkurentsivõimeline.
Podisev gümnaasiumireform lisab koolide teemale omajagu pinget. Selleks et püsiksime ka mitmekümne aasta pärast konkurentsis, on vaja tegutseda juba praegu, ning see jutt siin ei ole ainult intrigeeriv teooria, näiteks on Haljala vald juba valimas seda teed.
On väga tähtis, et noori ei vormitaks tüüpkoolimajades, vaid et neil oleks võimalik õppida ja maailma avastada keskkonnas, millest hoovab isikupära ja loomingulisust, mida tänapäeva, aga veel enam tuleviku ühiskond ootab ning vajab.
Tallinna Arhitektuuribiennaal
- 30. septembrini kestab Tallinnas TAB 2013 “Taaskasutades nõukogude ruumipärandit”.
- Kuraatoreiks on noored arhitektid Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu ja Kaidi Õis, projektijuht Lill Sarv.
- Septembri lõpuni on avatud kolm näitust.
- Kuraatorinäitus välisministeeriumi nn kilukarbisaalis.
- Arhitektuurikoolide näitus Tallinna Linnahallis.
- Näitus “Mida teha ideaalse ideega? Väike-Õismäe tulevikuvisioonid” Tallinna arhitektuuribiennaali visioonivõistluse töödest Eesti Arhitektuurimuuseumis.
