Veebruaris 1918 tegi Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks tõhusat eeltööd suurte volitustega Eestimaa Päästmise Komitee. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ning Konstantin Konik.

Kaks esimest on hästi tuntud ja nende kohta on kirjutatud ridamisi raamatuid.

Literaat Jaan Isotamm üldistas 1989. aastal ajakirjas Akadeemia: “…Jüri Vilms on Eesti Vabariigi sünni- ja Konstantin Päts vägistamisajastu märter, siis Konstantin Konikut võime kõrvu Artur Sirguga mälestada generatsioonidevahelise sisepoliitilise võitluse ohvrina. Kõik kolm Päästekomitee liiget jätsid oma elu Eesti eest.”

Väsimatu ja visa

Tõepoolest, Konik on riigimees, kes oma igapäevase töö ajal, olles majanduskriisist räsitud 1933. aastal Eesti haridus- ja sotsiaalminister, otsesest ülepingest ja väsimusest kokku varises. Ühe kehapoole osaline halvatus hävitas tema tervise jäädavalt. Konik oli järgnevalt kaua haigevoodis, taastumine toimus aeglaselt. Ta suri oma kodus kirjutuslaua taga 3. augustil 1936.

Saanud teate professor Koniku surmast, kutsus peaminister (riigivanema ülesannetes) Konstantin Päts järgmiseks päevaks kokku valitsuse koosoleku. Konikule kui Eestimaa Päästmise Komitee liikmele ja valitsustegelasele otsustati korraldada riiklikud matused koos vastavate auavaldustega.

Selliseid matuseid ei olnud Eestis tihti: 1920. aastal maeti nii Jaan Poska ja Jüri Vilmsi arvatavad säilmed, 1924. aastal 1. detsembri riigipöördekatse ajal hukkunud teedeminister Karl Kark, 1930. aasta aprillis atentaadi ohvrina haiglas surnud kindral Johan Unt.

Suurmehe elu üldistava pilguga võiks öelda, et Konstantin Konikul oli elus palju õnne. Ta sündis Tartus 1873. aastal oma vanemate esimese ja ainsa lapsena – see oli aeg, kus jumal andis ja ka võttis lapse.

Konik lõpetas Tartus gümnaasiumi ja ülikooli. Tänapäeval on see levinud haridustee, aga XIX sajandi lõpul väga suur saavutus. 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli ligikaudu 900 000 eesti talupojast jõudnud kõrgkooli 175 inimest (0,02%) ja keskkooli 2946 (0,33%). See statistika hõlmab nii koolide vilistlasi kui ka seal õppinud inimesi, s.t ka neid, kes eri põhjustel olid sunnitud jätma kas gümnaasiumi või kõrgkooli pooleli. Seega, tollase Venemaa keiserliku Jurjevi ülikooli lõpetamine 1899. aastal oli hiilgav saavutus. Eriti arvestades Koniku päritolu − ta oli Tartu vaese voorimehe poeg.

Konstantin Konikul oli õnn pääseda eluga Vene−Jaapani sõjast. See oli tõepoolest suur õnn, sest töötades arstina Kaug-Idas Transbaikalis oli väga suur tõenäosus välilaatsaretis nakatuda mõnda surmavasse haigusesse, mille haiged või haavatud sõdurid endaga kaasa tõid.

Ilmselt võib veel kinnitada, et Konikul oli õnn kuuluda 1918. aastal Päästekomitee koosseisu ja ainuüksi sellega jäädvustada oma nimi alatiseks Eesti ajalukku. Kindlasti on oluline seegi, et aastatel 1920−1931 oli Konstantin Konik järjest 11 aastat Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan. Kauem kui keegi teine XX sajandil selles teaduskonnas.

Tal on suuri teeneid teaduskonna õppekava kaasajastamisel, üleminekul eestikeelsele õppele, ülikooli kliinikute võrgu väljakujundamisel jms. Just neil aegadel tekkis tänapäevani püsiv hoiak, et paljud haiged usuvad vaid “headesse Tartu arstidesse”.

Ning eelviimaseks, Konstantin Konikul oli õnn surra 1936. aastal ning saada maetud Tallinna Metsakalmistule teenetekohase matusetseremooniaga. Puhata viimset und tammepuust kirstus, mis mähitud rahvuslikku trikoloori. Sest vaid vähem kui viis aastat hiljem algas suurküüditamine ning paljud tema ea- ja töökaaslased hukkusid Venemaa vangilaagrites. Pole kahtlust, et sama saatus oleks ka Konikut tabanud vaatamata üsna kõrgele eale.

Seega, Konstantin Konik sai teha aastakümneid oma hariduse- ja kutsumusekohast tööd ning seda ka pöördelistel aegadel, mil riigid ja valitsused kokku varisesid. Tal oli õnn saavutada mitmes valdkonnas silmapaistvaid tulemusi ning lahkuda siitilmast teadmisega, et tema alustatud-tehtud tööd jätkatakse vääriliselt.

Võiks isegi öelda, et Konikul on olnud ka surmajärgselt õnne. Sugulaste ja omaste puudumisel jäi tema haud aegamööda unustusse. Ta haud asus Tallinna Metsakalmistul küll nimekate kirjanike hauaplatside läheduses, ent 1980. aastate lõpuks oli tagasihoidlik mälestusplaat mattumas mätaste ja mulla alla. Väike kalmuküngas ei äratanud mingit tähelepanu.

Pooljuhuslikult leidsid Konstantin Koniku haua 1991. aasta hilissügisel Tallinna Kultuurimälestiste Inspektsiooni töötajad. Järgmiseks sügiseks haud korrastati, sest lähenemas oli Eesti Vabariigi 75. aastapäev. Veebruaris 2008, enne omariikluse 90. aastapäeva, avati tema haual vääriline mälestuskivi.

Naised Koniku elus

Konstantin Konik oli kaks korda abielus, ent lapsi tal ei olnud. Tema esimene naine Matilde-Alviine suri 18. juulil 1929 pikaajalise põdemise järel vähki. Tema kohta levis juba Vabadussõja ajast populaarne lauluke, mis on siiani üliõpilaskorporatsioonide laulikutes. Laulusalmis öeldakse: “Kõik vabariigi joodikud, nad kiitvad Tilde Konikut.”

Laulus ei kõla siiski mitte vihje lugupeetud professori abikaasa elukommetele. Laulukese teke seostub Eesti Vabadussõja ajaga, mil Matilde Konik töötas ametnikuna Tervishoiu Peavalitsuses. Üks tema ülesandeid oli lubatud piirituse väljaandmine.

Ilmar Raamot kirjutas oma mälestustes heatahtliku huumoriga, et Vabadussõja ajal astus ta enne Narva rindele sõitu asutusest läbi ja palus “haavade määrimiseks” kaks liitrit piiritust, mida “pr. Konik, keda eraelus hästi tundsin, välja kirjutas heatahtliku naeratusega näol, märkusega, et see kõlbab ka sissevõtmiseks”.

Ent juba 5. veebruaril 1930, pool aastat pärast Matilde lahkumist, abiellus Konstantin Konik teist korda. Tema uueks kaasaks sai Wiktooria (Viktooria) Triik, kes oli nimeka ühiskonnategelase Mihkel Martna tütar. Aastatel 1911–1929 oli Viktooria tuntud kunstniku Nikolai Triigi teine naine. Konstantin Konik oli teise abielu sõlmimise ajal 57-, Viktooria aga 38aastane.

Kuidas ja millal nad lähemalt tutvusid, jääb teadmata. Konik ja kunstnik Triik tundsid teineteist aga vähemalt 1917. aasta algupoolest, mil Triik huvitus poliitikast. Ilmselt kohtus Konik ka Viktooriaga juba siis.

1917. aasta sügisel oli Konik Eesti Ajutise Maavalitsuse tervishoiuosakonna juhataja. Eesti Riigiarhiivis on huvitav dokument: 27. augustil 1917 otsustati maavalitsuse koosolekul “proua Triik (Martna) Terwishoiu osakonda ametisse wõtta, 1. sept. alates, ja talle palgaks 150 rbl. kuus määrata”. Viktooria Triik töötas Koniku alluvuses vaid paar kuud, ajani, mil bolševikud maavalitsuse üle võtsid. Vahest see näitab, et nende usalduslik kontakt ulatus juba 1917. aastasse.

Kunstniku ja arstiteadlase läbikäimine jätkus hiljemgi. Nikolai Triik on dr Konikust teinud kaks õlimaali. Tartu Kunstimuuseumis on hoiul 1920. aastal valminud Nikolai Triigi akvarell “Matilde Koniku portree” ja 1929. aastast Triigi grafiitjoonistus “Matilde Konik haige­voodis”.

Teise abieluga adopteeris Konstantin Konik Nikolai Triigi tütre Kadri (1915–1992), kes abiellus Moskvas sündinud ja Eestisse opteerunud venelase Nikolai Kurjatoviga (1911–1976, eestistatult Nigul Kurdve). Mees lõpetas 1939. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1943. aastal mobiliseeriti doktor Kurdve Saksa sõjaväkke ja ta töötas Haapsalu sõjaväehaiglas. Abielupaar põgenes septembris 1944 Rootsi.

1960.−1970. aastate vahetusel külastas Kadri Kurdve Eesti NSVd ja käis ka Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis, kus huvitus eeskätt mälestustest oma isa Nikolai Triigi kohta.



ELUKÄIK

Konstantin Konik

- Sündis 31. detsembril 1873 Tartus.

- Suri 3. augustil 1936 Tartus.

Haridus

- Tartu Kubermangugümnaasium 1885–93.

- Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1893–99.

- Õiendas Odessa Ülikooli juures arstiteaduse doktori eksami 1903.

- Omandas meditsiinidoktori kraadi Tartu Ülikooli juures 1908.

Töö

- Tartu Ülikooli haavakliiniku alamassistent 1897–98.

- Arst Ukrainas Podoolia kubermangus 1899.

- Odessa Evangeeliumi Haigemaja haavaosakonna assistent 1900–1904.

- Osales Vene−Jaapani sõjas Odessa Punase Risti osakonna
ordinaatorina 1904–05.

- Töötas Tartu Ülikooli haavakliinikus hilisema Eesti sanitaarkind-
rali prof Werner Zoge von Manteuffeli assistendina 1905–08.

- Alates 1909 töötas Tallinnas eraarstina, Eesti Arstide Erahaigla
juhatajana, Vene−Balti laevatehase vanemarstina, Tallinna
Juhkentali sõjaväehaigla arstina, Tallinna Keskhaigla haava-
osakonna juhatajana.

- Tallinna Linnavalitsuse Tervishoiubüroo juhataja 1915–17.

- Päevalehe juhatuse esimees 1917.

- Eesti Ajutise Maavalitsuse liige ja tervishoiuosakonna juhataja 1917.

- Eesti Päästekomitee liige 1918.

- Tervishoiu Peavalitsuse juhataja 1918–20.

- Tartu Ülikooli haavakliiniku juhataja alates 1920.

- Eesti Vabariigi haridus- ja sotsiaalminister Jaan Tõnissoni
neljandas valitsuses 1933.

Tunnustus

- Eesti Vabadussõja mälestusmärk.

- Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk, 1922.

- Eesti Punase Risti teenetemärgi I järgu II klass, 1929.

- Kotkaristi I klassi teenetemärk, 1930.