"Ma võtsin selle tite, kes oli juba 11-kuune hästi raske poisiponks, sülle ja läksin. Tahtsin saada kultuurielamust ja kuulda, mida Ingrid Rüütel räägib. See oli minu jaoks suur sündmus, et lähen nüüd välja, olin 11 kuud kodus olnud. Titt tegi natuke häält ka, aga ta ei karjunud ja ma kussutasin teda, käisin ringi ja pärast olid seljalihased haiged.

Järgmisel päeval sain kirja. Keegi oli pannud selle minu postkasti - paberil kirjutatud kirja. Kiri oli ühelt vanalt naiselt, tegelikult oli seal kaks lehekülge päris räiget sõimu. Ta küsis, miks ma üleüldse tulen lapsega kultuurisündmusele, et seda on piinlik vaadata, sest lapsega ollakse kodus, kui ta on väike laps. Ja teiseks, kus mu mees on? Kas mul pole üleüldse häbi näidata, et mul laps on? See oli justnagu kiri 19. sajandist, kui tegelikult nii oligi, et kui sa end oksa ei tõmmanud või vallaslapsega soolaukasse ära ei uputanud, pidi üle elama sellise suhtumise," rääkis Kristiina lehele.