Krossimees Avo Leok kasvatab Eestis haruldast angersäga

 (10)
Krossimees Avo Leok kasvatab Eestis haruldast angersäga
Selline ta on, see angersäga, näitab Avo Leok. Varsti jõuavad nad kodustest Võrumaa basseinidest ka müügilettidele.Foto: Raivo Tasso

Ratastooli aheldatud, meie läbi aegade kuulsaim krossisõitja Avo Leok alustas Eestis haruldase aafrika angersäga kasvatusega.

Võrumaal Sõmerpalu vallas toimetav Avo Leok on treeneritöö kõrval sukeldunud innukalt ka ettevõtlusse.

Sel nädalal jõuab müügile esimene kogus tema kasvatatud aafrika angersägasid (Clarias gariepinus).

“Igas kuus saan müüa paar-kolm tonni, aastas 30 tonni ringis. Kui hästi minema hakkab, pole kasvatuse laiendaminegi probleem,” selgitab Leok.

Küll rahvas uue kala maitse suhu saab

Mees ei kahtle sekunditki, et eestlased hakkvad angersäga sööma. Tõsi, meil seda kala seni ei tunta, aga muidu süüakse üle ilma. Järelikult tuleb ainult veidi oodata, kuni rahvas uue kala maitse suhu saab.

Sellele tõdemusele jõudis Leok Hollandis, kus kalakasvatust uurimas ja – esimese asjana – kala maitsmas käis.

Maitsmise järel polnud kõhklustki, et just angersäga kasvatuseks rajabki ta oma ettevõtte. Aafrika angersäga ei kasvata Eestis teadaolevalt mitte keegi teine.

Angersäga soovitas Avole vend Arvo, kes oli Hollandis seda ühes farmis näinud. Vennal on kõrvaltalus oma kalakasvatus, kus tiikides kosuvad forellid ja natuke tuurasid.

“Ma ei saanud väljas ja tiikides kasvatusele mõelda – ratastoolis ei pääsenuks neile hästi ligigi, rääkimata siis veel seal toimetamisest,” tunnistab Avo.

Seotud lood:

Aga soov midagi ise teha oli suur. “Sisekalakasvatuse ja sinna sobivate angersägadega saaksin hakkama,” leidis ta.

Kuigi koos abikaasa Gerliga oli arutlusel ka lillekasvatuse rajamine, heideti see mõte lõpuks peast.

“Lillekasvatuse juures ei saa Avo suurt midagi teha, aga kaladega me saame mõlemad omaette või ka koos tegelda” räägib Gerli.

Kõigepealt keskendus Avo spordimehele omase pühendumusega angersägade kasvatamise tundmaõppimisele. Käis mitut puhku Hollandi sägakasvatustes.

“Sägade juures on vaja teada nii palju peeneid nippe, et kui juba üht neist ei tea, võid kogu ettevõtmisega alt lennata,” kinnitab ta.

Kasvatuseks sobis vana tsiklite garaaž koduõuel. See tuli vaid igasugu tränist tühjaks teha ja soojustada.

Seejärel ostis Avo ühelt hollandlaselt, kes keskendus teisele ärile, kogu sisseseade koos veepuhastus- ja pumpamissüsteemide ning basseinidega.

Varakevadel tõi ta Hollandist ka sägamaimud, kes nüüdseks ongi kosunud poolteisekilosteks müügiküpseteks kaladeks.

Mida noorem, seda valgem liha

“Kui meie looduses kasvav säga on külmaveekala, siis aafrika angersäga nõuab sooja vett, selle temperatuur peab püsima pidevalt 27 kraadi,” räägib Leok.

Nii peab soojaveeboiler kogu aeg töös olema. Elektrikatkestuste puhuks on ostetud generaator.

Sägade teise omapäraga peab arvestama Maalehe fotograaf, kui tahab neid basseinis pildile saada.

“Välku ei või lasta, samuti kõvasti rääkida. Nad on väga tundlikud ja kui nende rahu häirida, võivad nad stressi langeda ega söö pärast mitu päeva,” sosistab Leok vaevu hämaras ruumis fotograafile.

Välimuselt on angersägad nagu meiegi vetes kasvavad sägad, mida suuremaks sirguvad, seda pikemate vuntsidega. Musta värvi ja libedad kui lutsud.

Leoki sõnul on sägad ühed kiirema kasvuga kalad. Maimust kuni müügini võtab aega seitse-kaheksa kuud. Siis on ta poolteise- kuni kahekilone ja parima lihaga.

“Mida noorem, seda valgema lihaga, aga muidu on liha heleroosa, hästi mahlane ja maitsev,” märgib Leok.

Luid pole üldse, selgroog ainult. Nagu angerjal. Mõni pidavat isegi angerjast paremaks, sest pole rasvane.

Alguses ostis Leok igas kuus Hollandist uued maimud. Põhimõte: kui üks bassein tühjaks müüdud, kasvavad järgmises uued turuküpseks. Nii saab aasta ringi kala müüa.

Sel suvel jõudis Leok juba oma maimude kasvatamiseni. Nimelt ostis aasta eest Hollandist sadakond esimest maimu koju akvaariumisse, kasvatas neid kalade tundmaõppimiseks. Nüüdseks on neist kasvanud marjakalad.

Kokkuostjad on esialgu ettevaatlikud

“Esimesed oma maimud nägid ilmavalgust sel suvel, nii ei pea ma ka neid enam sisse ostma,” on Leok rahul.

Kõige suuremaks eksamiks peab ta nüüd turule oma kala müüki panekut.

Kokkuostjad on esialgu ebalevad, kardavad, et rahvas ei tea sellest kalast midagi ja müügiga võib jänni jääda.

Leok on valmis pakkuma kala esialgu müügiks siia-sinna, kuni rahvas maigu suhu saab.

“Kui palju ta poodides lõpuks maksma hakkab, sõltub vahendajatest, aga mina müün teda kodust ise hinnaga 4 eurot kilo, otsa veel käibemaks 80 senti,” vastab Leok küsimusele, kui kalli kalaga tegu on.

Leoki mõte on kala Eestisse müüa. Alles siis, kui tõesti peaks juhtuma, et lahti ei saa – mida ta küll hästi ei usu –, teisele poole piiri.

Mingeid toetusi Avo Leok oma ettevõtte rajamiseks küsinud ei ole. Mees ütleb, et igasugune paberimäärimine ning projektide kirjutamine talle sugugi ei istu.


Poiss nägi liiga palju...

Avo Leoki sportlasetee katkestas õnnetu kukkumine Hollandis 2005. aastal, kus ta vigastas raskelt lülisammast ja pidi jääma ratastooli.

Nii nagu ta treeningutesse ja võistlustesse suhtus kõike endast andvalt, nõnda püüdis vigastusestki tohutute pingutustega võitu saada. Otsis abi mitme maa arstidelt.

“Kahjuks see ei õnnestunud, aga ma ei kahetse, et proovisin. Muidu ei oleks ma elu sees endaga rahul olnud ja see jäänuks kripeldama,” tunnistab Leok.

Avo vendade Arvo ja Aivari pojad on peaaegu kõik motokrossisõitjad (Aigar, Martin ja Tanel), kuid oma üheksa-aastast poega Rikyt ta tsikli selga istuma ei utsita. “Poiss nägi liiga palju. Ta oli kaasas ka sel võistlusel, kus... Pärast seda on tal igasugune spordihuvi kadunud, sundida ei saa, ta oli siis neljane,” mõistab Avo oma poega.

Ent Avol endal pole too kuue aasta tagune õnnetus vähendanud huvi krossisõidu ja tsiklite vastu. Viiel päeval nädalas treenib MMi 9. koha omanik kohalikke ja välismaa noorsportlasi. Õpilaste tänavune parim saavutus on noorte seas ühe Leedu noormehe kolmanda koha medal Euroopast.

“Koos vendadega püüame igal aastal Sõmerpalus korraldada ka vähemalt ühe korraliku krossi,” räägib Avo ja ta silmad löövad taas särama.

Rõõmu tunneb mees ka Sõmerpallu läinud aastal valminud motokrossi sisehallist Adrenalin Arena, mis parandab eeskätt talviseid treenimisvõimalusi ning kus saab ägedaid krossivõistlusi maha pidada. Avo on ka halli 700 m pikkuse superkrossiraja peakujundaja.

Võrreldes hiljutist aega, mil tema veel võistles, praegusega, leiab Avo Leok, et tehnika on edasi läinud ja see võimaldab nüüd ka kiiremini sõita.

“Aga ega väga ka teistmoodi ei ole. Maailmatasemele jõudmiseks pidi tollal ja peab ka praegu ikka väga suur tahtmine olema,” toob Avo välja peamise mitte üksnes spordis, vaid igal elualal. Ka sägasid kasvatades.